Julius Kuperjanovi Selts
                          

J.Kuperjanovist levivad väärlegendid
(Koostas Olev Teder)
          
             Iga inimene, kes teda ümbritsevas kultuuriruumis teeb elu jooksul midagi märkimisväärset või äratab tähelepanu millegi erilisega, saab üldjuhul kiidu kõrval ka rumala laidu osaliseks. Leitnant J.Kuperjanov oma nooruse, uljuse, edukuse ning aususega sattus kahtlematult teda ümbritsevate kaaslaste - nii kõrgemate ohvitseride kui alluvate ja ümberkaudse elanikkonna tõsise tähelepanu alla, mistõttu noore mehe särava auraga liikus kaasa mitmeid tõeseid, aga samapalju ka laimulevitavaid kuulujutte ja alavääristavaid legende.

        1. Julius Kuperjanov - "ah see keegi venelane, kes sündis Venemaal Ljahhovas!"

             Juliuse perekonnanime sobivam sünnilugu pärineb tema lähedaste sõprade suust, millest kirjutati 20-date aastate ajakirjanduses. Enne eestlastele perekonnanimede kinnistamist nimetati inimesi talude järgi. Nii kutsuti ka tema Räpinas elanud esivanemat Jaani talu nimega Kupperi Jaaniks, mistõttu tollase Vene tsaaririigi ametnikud kirjutasidki perekonna nimeks "Kuperjanov". XIX sajandil pööras Juliuse vanaisa sakste mõisaga tülli ning pere nagu tollal laialt kombeks suundus parematele "jahimaadele" Venesse.
          Niisamuti juhtus ka Juliuse emapoolsete esivanematega. Isa Daniel sündis Pihkvamaal Opotchka asunduse mõisa, ema Liisa aga Belavina karjamõisa aladel. Noored kohtusid, abiellusid ning asusid elama Duhnova valla eestlaste asutatud Lihhova külakesse. Siin sündiski 11.oktoobril 1894.a. perre kolmanda lapsena Julius. Vaatamata 2 km kaugusel asuvale Vene Õigeusu kirikule ristiti Julius siiski ligi paarisaja km kaugusel Pihkvas Püha Jakobi lutherlikus kirikus, kuhu viis lähemat sugulast ta saanil jõulupakasega sõidutasid. Juba ainuüksi see asjaolu näitab rahvusliku kuuluvuse pitserit piirkonnas, kus venelastest põhirahvus ilma kohaliku Õigeusu kiriku heakskiiduta abielluda ei saanud.
         Juliuse 9-dal eluaastal kartis isa Daniel kõigi laste pöördumatut venestumist, mis sai kodumaale tagasipöördumise esmaseks ning otsustavaimaks põhjuseks. Nii, et kõnelda Juliusest kui venelasest on äärmiselt harimatu, kohatu ja pahatahtlik. Elasid ju tollal eranditult kõik eestlased vene võimu all ning kellelgi ei tulnud pähe eesti keelt kõnelevat lutheriusulist inimest venelaseks nimetada.

        2. J.Kuperjanov olevat teeninud I  Maailmasõjas Karpaatia rindel.

             J.Kuperjanov mobiliseeriti vaatamata õpetaja ametile I Maailmasõtta, vannutati veebruaris 1915. Peetri kirikus ära ja saadeti jalaväe õppustele Novgorodi. Kolme kuuga selgus, et haritud noormehest sobib kasvatada Vene armee ohvitser ning edasine tee viis ta Peterburgi 4. Vladimiri lipnike kooli. Sama aasta augustis sõidutati "värske" allohvitser Kiievist 230 km läände Beltskisse 7. reservmarsibrigaadi, mis tõepoolest asus üpris lähedal Karpaatidele. Kuid juba kahe nädala pärast formeeriti sõdurid ümber ja Kuperjanov määrati Valgevenemaal paiknevasse 2. grenaderidiviisi keisri poja Aleksei nimelise 5.grenaderipolgu I pataljoni 2.roodu. Siin, Baranovitchi asunduse lähedal Skartcheva küla all eesliinil sõdis ta Vene Keisririigi armee kaevikutes pealetungivate sakslaste-austerlaste vastu. Seega alates septembrist 1915 kuni haavatasaamiseni juulis 1917 teenis Kuperjanov oma 7 säravat auraha just Skartcheva küla all, kus viibimist tunnistab ka haigladokument.

        3. Leitnant Kuperjanov olevat Vabadussõjas tuntud kui karistaja, vägivaldne ning julm.
 
            Eelnimetatud tunnuseid on rahva seas kasutatud palju kui juttu leitnant Kuperjanovist. Nimetatud loomuomadusedon talle külge haagitud nõukogude ajajärgul kui Eesti Vabariik liideti vägivaldselt Nõukogude Vene osaks. Kommunistlikule Venele oli täiesti tavaline nimetada oma äärealade väikerahvaste pariamaid poegi või tütreid riigivastasteks, reeturiteks ja terroristideks. Vabadussõjas, kus punane Venemaa soovis vallutada oma endist asumaad ja äsjatekkinud Eesti Vabariiki, tekitas meie rahvas üheskoos vaenlasele äärmiselt   ebamugava olukorra, sundides võimsa tsaaririigi hävitaja häbiväärselt taganema. Tänapäevani ei soostu venekeelne Wikipedia entsüklopeedia seda häbi kirjeldama ega nimeta ka toimunut isegi mitte sõjaks. Pärast Molotov-Ribbentropi pakti sõlmimist Saksamaaga ning Eesti Vabariigi okupeerimist karistasid vene punameelsed loomulikult kõiki neid elavaid ja surnuid,kes olid kasvõi korragi julenud impeeriumimeelsete vastaselt sõna võtta, rääkimata füüsilistest vastuhakkajatest.
         Nõnda, et Kuperjanovi kohta käivad sõnad - karistaja ning vägivaldsus iseloomustavad  eriti hästi just punavõimu olemust, nende
valelikkust, silmakirjalikkust ja kättemaksu vajadust oma sõnakuulmatute, alistatud alamate karistamise eesmärgil.
            Missugused aga olid Juliuse iseloomujooned ja neist tulenevad teod?
     Julius oli olnud lapsest saati ääretult julge, otsekohene ja ettevõtlik. Tihti võttis ta teiste õpilaste sooritatud "koerustükid"  enese kanda, millega vastutas ka õpetaja ees. Oli ta ju teistest pikem, sitkem ning kindlasti tugevama füüsisega.  Kroonuvõtmise ajal mõõdeti pikkuseks ligi 180 sm, rinna ümbermõõduks 98 sm. Juliuse ausas pilgus kohtas õpetaja midagi seesugust, et tollal kombeks olnud õpilase karistamise asemel füüsilise vägivallaga suutis too kõigest  ainult pahandada, seda kah pigem hiljem "süüdlase" isaga.
         Õpetajate seminaris kogetud tsaaririigi vaen väikerahva vastu süvendas Juliuses esivanematelt päritud õiglustunnet. Just see
sama õiglustunne, mida täiendas ausus, saigi noormehele määravaks teguriks tuleviku julgete otsuste vastuvõtmisel ja läbiviimisel. Julius luges palju kirjandust eesti ja vene keeles, aga nõnda palju ka soome keeles, et täiendada end alkoholi kahjulikkuse või võimlemisõpetuse alal. Õppis selgeks viiulimängu ning osales agaralt luuletuste kirjutamises. Tartu Õpetajate seminaripäevil asutas Julius koos kahe kaaslasega ajakirja "Meie ka elame!", mis oli otseselt Vene tsaarivõimu vastase sisuga. 1913.a. koolivaheajal kogus ta Rakvere kreisi lõunapoolsestel aladel Eesti Rahvamuuseumile vanavara.  Saksa okupatsiooni ajajärgul osales ta aktiivselt Kambja lauluseltsi  ja näitemängu töös, mida kasutas oma põrandaaluse tegevuse kattevarjuna:

             Lõpuks paar näidet leitnant Kuperjanovi nn "karistajatüübist" ja "vägivaldsusest".  Tartu vabastamisel, 14.01.19. takerdusid  soomusrongid  ja kuperjanovlased raudtee remondi ajaks Tähtvere mõisa ees asuvale lumisele väljale. Ööga tehtud töö oli nõnda edukas ja kiire, et eelmisest õhtust saadik polnud keegi kuperjanovlastest ivagi hamba alla saanud. Nimetatud mõisa lähedalt talust hankis leitnant seisaku ajal isiklikult oma poistele paar pätsi leiba, mille jagas nõnda, et omale ei jätnudki.
             Päev enne Paju lahingut püüti mõisa lähedalt kinni punaste sabarakk ja kaasajooksik keegi sm. Rebane, kes toimetati Laane tallu, kus sel hetkel peatus leitnant Kuperjanov. Meeletu viha reeturite üle oli sõjameestele kui külgepoogitud ning iga ülemus oleks vangi pärast ülekuulamist samas maha lasknud. Kuperjanovi isiksus oli kasvatatud teisest, kõvemast puust - ta käskis vangil soojad riided maha võtta ning lasi ümberpööratud seakünal lepase kepiga tolle tagumikule 25 hoopi jagada. Hiljem toimetati vang edasi Sangaste vaksalisse staabi käsutusse, kus see loomulikult kohe teiste ülemuste otsusel pärast ülekuulamist maha lasti.
            Teisest küljest jälle, kas olukorras, kus kallist isamaad tallab kellegi kuri sõjasaabas, kus keel, lipp ja riik ning tema elanikud on seatud otsesesse surmaohtu, kus eestluse identiteet on oma olemust kaotamas - kuidas saab olla mitte vägivaldne, julm ning ehk isegi karistaja vihatud vaenlase vastu. Maailmas ei ole rahvust, kes enese olemasolu eest ei võitleks - ei saagi olla, sest need on julmalt hävitatud. Kuperjanov on enne Vabadussõda öelnud:
          "...Eesti rahwas kord paratamatult kaduma peab, kuid meie kohus on kõik teha, mis wõimalik, et tema eluiga
pikendada!"  -  loodetavasti mõtleb samamoodi iga endast lugupidav eestlane, kes ütluse pärast ennast kindlasti karistajaks ei pea. 
       
   4. Leitnant J.Kuperjanov "mängis" Puurmanis partisanisõda, mistõttu tema valitsemise all olevat Puurmani valda
ei väärinud hiljem isegi Eesti Vabariigile kuuluva alana Vabadussõja kaardile kanda.

             Leitnant Kuperjanov saabus oma 34-mehelise väeosaga Puurmani mõisa 23.12.18. Sama päeva päevakäsuga määras Rahvaväe diviisiülem polkovnik Limberg:
         "1.  ...Luban Teile asutada partisani salka. Teie asukoht olgu ....mõis, telefon ühendust pidada.....ga. (Saladuste lekkimiseks välditi täpse asukoha ja muu olulise mainimist, mida tehti shifreeritult)
          2. Käsen minu all olewat Eesti Kaitse Liitu "Leitnant Kuperjanowi partisani salgaks" ümber nimetada."
    Mis tähendab, et Kuperjanovi partisanisalk oli ametlikult tunnustatud Eesti Rahvaväe koostisosa. Ka palgaraha, mida esimest korda
maksti 1919. a. veebruari lõpus, arvestati väljamaksmiseks alates 23.12.18. Nõnda, et rääkida mingist metsikust metsaliste salgast on rumal ja Eesti Rahvaväele alandav. Miks valitsejad hiljem aga Puurmani valla ala Vabadussõja kaardil punaste alla käskisid värvida loe osast "Kuperjanovi kangelasteod". Võltsitud kaardi kinkis EV Valitsus veel 2008.a. riigi koolidele õppimismaterjaliks.

        5. Tartu vabastasid 1919.a. soomusrongid, keda abistanud käputäis metsast tulnud partisane.

              Vabastaja oreooliga liigub kaasa tugevama tegijaks-võitjaks kirjutamise au. Soomusrongid püsisid 1919. a. 13. jaanuaril Kadrina kandis ja ootasid sillaparandustööde lõppemist. Soomusdivisjoni juht kapten Parts kohtus samas punasest Tartust saabunud käskjalga, kes teatas kaptenile kurbadest kuulujuttudest, nagu olevat linnas hukatud kogu Partsi perekond. Õuduspildid  punaste veretööst ning kuuldud halvad sõnumid tekitasid kaptenis ükskõiksuse meeleolu ja sütitasid kindlameelsetest tahtmistest ajendatud kättemaksu kihu.
      Soomusrongide esinumber 1. võttis samal õhtul suuna tagasi Tapale ja sealt edasi Tartu poole. Rong nr.3, mis viibis parajasti
Tallinnas remondis sai Partsilt käsu Jõgevale järele sõita. Loomulikult ei olnud rongide uus suund Viru rinde juhile meelepärane ning staap saatis telegraafiga teel olevale rongile nr.1 järele tagasipöördumise korduvaid käske. Oli suur õnn ehk õigemini kapteni lukus kõrvad, et teekonda Tartu suunas jätkati.
             Samal ajal jõudsid kuperjanovlased ainukese väeosana jätkata teist päeva kestnud sihikindlat Tartusuunalist liikumist  ning võitlust punastega ning jõuda ühe osaga Puurmanist Voldile (Tabivere)ja teise osaga Laeva - Kärevere piirkonda. Kuuldused soomusrongi nr.1 jõudmisest Jõgevale andsid lootust kergemale tööle. Põltsamaal ja vabastatud  Jõgeval resideeruv meie 2. polk, kuulnud rongide omavolilisest lahkumisest, ei andnud soomusväele abiks mitte ühtegi sõdurit. Leitnant Kuperjanovi väeosa oli kapten Partsile sulaselgeks jumalaõnnistuseks. Kahe rongi jõu kokku moodustas150 meest, kellest suur osa oli raudtee remondi brigaad, kes rikutud relsside tõttu ei saanuksi lahingutes osaleda. Kaks isepäist ning kanget meest kohtusid Voldi vaksalist 7 versta Jõgeva pool Liiva raudteevahi majakese juures. Algas ühine rünnak Tartule. Kuperjanovipoolne panus andis soomusmeestele 150-mehelise võitluskolonni lisaks. Järgmised 48 tundi pidasid linna territooriumil korda just kuperjanovlaste roodud, rongid aga raudteel, kuni suuremate abiväe koosseisude saabumiseni alates järgmise päeva õhtust. 
          Nõnda, et rääkida soomusrongide suurest tööst ja kuperjanovlaste väikesest abist on üsna kohatu ja meelevaldne. Ehk oli siin
rongide esmatähtsustajaks kaasasõitev "Päevalehe" korrespondent, kes kapten Partsi sõnade järele missioonist kirjutas. Pidi ju Parts
lõppkokkuvõttes oma tribunalimaigulist Rakverest lahkumise väärtegu kuidagi rongide kasuks puhtaks rääkima. Igal juhul on selge, et
edukate kuperjanovlaste puudumisel lükkunuks Tartu vabastamise aktsioon päevi edasi, mille tulemusena oleks punased õhkinud 
tähtsad Amme jõe ja Emajõe Jänese raudteesillad. Teades linna punavõimude massitapatalgute korraldamise kriitilist situatsiooni olnuks Tartu saatus taolisel juhtumil kohutavam kui see täna teada on.  
         
     6. Paju lahingu eel olevat leitnant Kuperjanovi  võitlejad surmani väsinud, sest juht ei andnud meestele kordagi
puhkust.

        Taoline sulaselge vale on esitatud kergeusklikele ning suunatud leitnant Kuperjanovi ebainimlikkuse rõhutamiseks. Edaspidi näeme, kuidas soomlaste juht oberst Kalm püüdis Paju lahingu eel kuperjanovlasi Valga vabastamise operatsioonist eemale jätta, milleks oligi valet tarvis. Leitnant Kuperjanovi  pataljoni pealetung Valgale algas 25.01.19. Elvast, milleni oldi Tartus puhatud 8 päeva. Kuni Paju lahinguni 31.01.19. kulgenud nädalapäevad möödusid järgnevalt: 25.01. -  päeval Rõngu ja Puka vabastamine, õhtu ja öö vaba; 26.01. - pühapäevane puhkepäev ; 27.01. -  päeval Õru valla vabastamine, õhtu ja öö vaba; 28.01. - enamus pataljonist puhkas; 29.01. - suhteliselt vaba päev ja öö; 30.01. - Paju mõisa vabastamine kella 14-ks. Täiesti kindlalt said võitlejad puhata öösiti ning jagude kaupa vaheldumisi ka päeval. Kuperjanov teadis ülemusena suurepäraselt kui tähtis on puhanud sõdur lahinguväljal ning seada kahtlust pärast  arhiividokumentidega tutvumist tema puuduste alla on võhiklik.   

        7. Paju lahingu eel olevat leitnant Kuperjanov vastu vaielnud Valga operatsiooni juhile oberst Kalmile.

         Oberst Kalm määrati 28.01.19. päevakäsuga nr.1. Valga operatsioonide juhiks. Kogu Lõunarinde uueks juhiks määras kindral
Laidoner 21.01.19. oma salajase telegrammiga nr. 63 samuti võõramaalase, kindral Wetzeri. Kindral Laidoneri süda läks soome abivägede tulekust nõnda härdaks, et kaalutleva ning külmaverelise tippjuhi alandlikkus heade võõraste ees sai saatuslikuks otsuseks. Kuna Lõunarindel kulgev lahingutegevus oli meie vägedele nõnda tõhus ja hästiedenev, siis lootis Laidoner, et vastutasuks abivägede saabumise eest teeb ta kingitusena vastuteene. Mõte on poliitiliselt kena, kuid sõjalis-strateegiliselt ilmselt mitte. Kogu Eesti  alade vabastamine oli mõne nädala küsimus ning appirutanud soomlasedki väitsid ise, et soovisid kaasa aidata vaid Eesti alade vabastamisele. 
       Kindral Wetzer sai oma ajutise määratluse mõttetusest õige pea aru ja lahkus ruttu. Oberst Kalm pidas suhteliselt passiivse
tegevusega siiski mõne kuu vastu. Loomulikult ei ole kohane kõnelda kellegi isiklikest huvidest Valga operatsiooni ning edasisel korraldamisel, kuid tollal räägiti sellest küllalt palju. Eestlaste 2.polgu II pataljoni ülem k.t. alamkapten Matson (Matsalo)meenutas:
       "Ootame soomlaste edu, kuid sealpool see asi ei taha miskipärast nihkuda . . . soomlased keeldusid edasi minemast, sest edasi
minnes olevat juba Venemaa . . . Jah, tõepoolest, Setumaa võis paista Venemaana, sest seal kõikjal paistis viletsus, vaesus, mustus
. . . puudus jõukas maarahvas, kust võis saada üht-teist tarvilikku elamiseks, millega oldi harjutud senini, teotsedes Tartu-, Valga- ja
Võrumaal. . . "(2.jalaväepolgu ajalugu"Tartu 2007 EAA)
        Oberst Kalmi motiivi ei saa kindlasti üle kanda appitõtanud soomlaste huviks ning juhi lubatud saamata saak pärssis eelkõige ikkagi ainuisikuliselt tema aktiivsust.  
        Soomlastest abiliste ees jääb Eesti rahvas igaveseks tänuvõlglaseks, mida ei saa öelda aga Valga operatsiooni juhi kohta. Arhiivimaterjalides (ERA fond 2124) on mitmeid dokumente, mis kõnelevad selget  teiste eesmärkidega kavatsuste keelt kui ainult eesmärgipärast muret Valga linna vabastamisel. 30.01.19. kui Sangaste vaksalisse (Tsirgulliina)saabus uus juht, oberst Kalm, oli leitnant Kuperjanovi  kolmerooduline pataljon koos soomusrongidega Paju mõisa kella 14-ks punastest üpris kerge vaevaga vabastanud. Uue juhi saabumine käivitas kahjuks koheselt sõjalis - taandarengulise protsesssi. Leitnant Kuperjanov allus otseselt soomusrongide divisjoni ajutisele juhile kapten Irwele, kellega ühistöös oli 6 päevaga vabastatud isamaa pind alates Elvast kuni Paju mõisani.
     Neist 6-st päevast võideldi "vaid" kaks tõsist tööpäeva ning kaks poolikut, mis seab aktsiooni tulemuse üliedukaks. Nimelt takistasid kiiremat edasiminekut raudtee korduvad remonditööd.
          Soomlased lahkusid Tartust  Valga suunas 29.01.19. öösel . Nõo jaamas toimunud õnnetu eesmisele rongile tagant otsasõidu tõttu  abiväed hilinesid ning jõudsid Sangaste vaksalisse 30.01.19. õhtul. Oberst Kalmi arusaamal olid saabunud üksused väsinud (16 tunnisest rongisõidust!!??)ja neid suunati puhkama kahes osas - üks Sangaste vaksali lähedale tallu, teine aga Laatersse, mis mõlemad jäid paraku vabastatud Pajust liialt kaugele ja ka vastassuunas. Loomulikult ütleb kaine mõtlemine, et nädalaid söönud ning puhanud toore jõuga sõjamees rongisõidust naljalt ära ei väsi. Tegelikud põhjused nurikorraldusteks peituvad mujal.
         See, millest allpool juttu, on äärmiselt tõsine versioon sündmusest, mille lahendus peitus juba eelkõneldud arhiivimaterjalides.  Lugu on kriminaalse kallakuga ning kaldub uskumatute lugude sarja. Tekib küsimus, kas taolist üldse vaja rääkida? Sõdades juhtub asju, mida trükimust pole kunagi kannatanud. Aga paraku, ON VAJA! On vaja leitnant Kuperjanovi ausa nime päästmiseks, on vaja Kuperjanovi ohvitseri au õilistamise nimel, mis kippus aastakümnetega lagunema ning millest ei oska enam tõest seisukohta võtta uus põlvkond. On vaja tulevaste põlvede aususe nimel, on vaja, et võit tulevastes, võimalikes Vabadussõdades ei takerduks kellegi ahnuse ning ebaaususe taha.
             Oberst Kalmi mitmete telegrammide ja otsuste tagapõhi viitab otseselt vaid ühele huvile: haarata Valgast taganevate punastega kaasaliikuv varandus, mis rööviti punaste poolt Eestimaa mõisatest ja tavaelanikelt. Kuidas oleks see teostatav?
Aga väga lihtsalt:
    - purustada Valgatagused kaks raudteesilda, et takistada punaste rongidel Pihkvasse ning Lätti lahkumist;      
   - mõelda välja punaste osad, kes ründavad mitte ainult Valga poolt, vaid ka Laatre suunalt ning lähetada neile vastu väeosa, kes jõuaks          õigeaegselt vastase põgenevatele rongidele järele;
   - kõrvaldada kuperjanovlaste väeosa tegevusest kui liialt tegus ning ohtlik punastele, sest need kiirendaksid vastase Valgast põgenemist       (koos varaga)veel enne kui sillad õhkimata;
   -kutsuda soomusrongid Paju alt tagasi Sangaste vaksalisse, sest ka nemad on liiglähedal vastasele ja mõjuvad vastasele samuti kui             eelmine põhjus;
   -võtta kuperjanovlastelt ära nende kahurid, sest ka see vahend ühildub eelnevate põhjustega;
   - venitada lahingute algusega;
        
          Kõik nimetatud võimalused oberst Kalm ka ära kasutas. Valgataguste sildade õhkimine tehti sõjalis-strateegilistel kaalutlustel
vajalikuks juba kindral Wetzer otsusega, mille tegijateks määras viimane Eesti väeosade 6. polgu Mõisaküla suunal ning Tudernas 2. polgu. Kuna saak taolise korraldusega lipsab Valga alt Võru suunas minema, siis . . .  ei jäänud oberst Kalmil muud targemat teha kui õhkida juba Valgalähedane Mürgi oja sild oma initsiatiivil, mis iseenesest  eirab kõrgemat käsku.
           Oberst Kalmi operatiivkäsk nr.4, 30.01.19. määras esimese punktina:
"1. Waenlane kawatseb ümberhaarangut Laatre suunalt. Meie asume ise pealetungile..." , mis oli loomulikult välja mõeldud tema  eelnimetatud programmi õnnestumise eesmärgil. Seetõttu saatis ta üle poole oma ligi 1500-st meeskonnast Valga raudteesilla poole teele: alates Laatres ööbimisest ning lõpetades Mürgi silla õhkimisega 31.01.19. pärastlõunal.
           Oma operatiivkäsus tahtis Kalm määrata kuperjanovlasi "mängust" kõrvaldamise eesmärgil reservi, millega tekkis tüli leitnant Kuperjanoviga, kes otsusega ei nõustunud. See ongi sama tüli, mida on täiesti vääratel kujutelmatel ülesse puhutud. Igal juhul oli 100 %- line õigus Kuperjanovil, kes oma tahtmise ka läbi surus - peatus ju tema väeosa sel momendil juba päeval vabastatud Paju mõisas.
       Oberst Kalmi kirjalikku käsku 30.01.19. meie soomusrongide ärakutsumisest Paju mõisa alt ei ole säilinud, kuid fakt on see, et rongid  sisuliselt REETSID  kuperjanovlasi, lahkudes rindejoone kaitselt sõnagi lausumata. Isegi tollal haiglas viibiv soomusrongide divisjoni ülem, kapten Parts hiljem küsimust ei analüüsinud, sest tegu oli  halvamaiguline ning liialt piinlik.
         Oberst Kalm võttis päevakäsu otsusega kuperjanovlastelt ära kahurid, et need "isetegevuse" korras ei pommitaks Valga linna, mida Kuperjanov juba paar päeva varem oli käskinud teha.  Hiljem esitati totraid põhjuseid, justkui kuperjanovlased ei osanudki neist tulistada. Et Kalmil ei õnnestunud kuperjanovlaste suhtes oma tahtmisi  läbi suruda, kasutas viimasena lahingu algusega tahtliku viivitamise stsenaariumit.

        8. Leitnant Kuperjanov ei olevat allunud ega kuulanud Paju lahingu eel soomusrongide ajutise juhi kpt. Irwe
soovitusi ega nõuandeid.

            Kapten Parts kirjutas kuulsaks vale, milles Kuperjanov olevat eiranud otsese ülemuse, kapten Irwe soovitusi mitte alustama
rünnakut ilma soomusrongide toetuseta. See rumal vale on pika elueaga ning kordus ka A.Hinnomi raamatus "Suur heitlus. Mälestusi..." 
     Süübides asjasse, siis esiteks otsene ülemus kindlasti EI PALU või SOOVITA alluvat ilma soomusrongideta rünnakut alustama, vaid vana korra järele ikka loomulikult KÄSEB seda mitte teha kui vaid vajalikuks peab. Leitnant Kuperjanov oli tema alluv ning pole midagi lihtsamat kui öelda: "Käsen oodata rünnaku algusega, kuni raudtee on remonditud!" Punkt!
           Teiseks ja mis tähtsam, kapten Irw  ei saanud Kuperjanovit ei soovitada, paluda ega ka käskida, sest kõik korraldused lahingu
alustamiseks olid juba Lõunarinde juhi kindral Wetzeri poolt Kalmile kui operatsiooni juhile välja antud.  Vaevalt tund enne nimetatud "palveid" istusid 30.01.19. õhtul kell 20 kõik juhid oberst Kalmi nõupidamisel, kus määrati kindlaks kogu tegevus järgmiseks hommikuks. Nõnda, et hilisemad kpt. Irwe soovitused on täielik soolapuhumine. Aga miks seda vaja oli?  Oli vaja! Ka kapten Irwe vaevas häbi Paju alt lahkumise tõttu, sest pärast rongide Sangaste vaksalisse saabumist õhkisid punased  nende järel kõik 3 raudteesilda Pajust kuni Sangasteni. Pärast Kuperjanovi surma oli tarvis ennast ju kuidagi kaitsta. Mis sest, et rumalalt, aga siiski tõhusalt, sest valet usutakse massiliselt kuni tänaseni. Ja sildade tõttu ei pääsenud soomusrongid Valka kuni 1.02.19. õhtuni. Kuperjanovlased tõusid samal ajal varahommikul vabastatud linna garnisonis juba pärast 5-6 tunnist puhkamist ülesse.

  9. Leitnant Kuperjanov olevat määranud justkui prohvetina Paju lahingu eel omale asetäitjateks kahe asemel kolm
           ohvitseri.
    Legendis on mõeldud ka ltn. Saart, kelle määras oma asetäitjaks siiski Kuperjanovi poolt tema asetäitjaks määratud lipnik Riives,
kes haavatult juhtimise üle võttis. Kõnesoleval hetkel ei teadnud ta veel, et Saar oli ka juba hukkunud.

10. Leitnant Kuperjanov tormas Paju lahingusse, millega hukutas mõttetult suure hulga eestlasi ja soomlasi.

           Leitnant Kuperjanov päris kindlasti EI TORMANUD Paju lahingusse. Tema väeosa tegevus allus 100 %-selt oberst  Kalmi
operatiivkäsule nr. 4, 30.01.19. Rääkida siinkohal Kuperjanovi mingist uljapäisusest või kibelevast tormamisevalest on väär ning sihitud otseselt inimeste pihta, keda informatsiooni vähesuse tõttu rumalaks teha, kaitstes sedasi kellegi tehtud valesid otsuseid. Legend on tihedalt seotud soomusrongide ning Kalmi tegevusega ehk lühidalt nende tehtud raskete vigade peitmiseks. 30.01.19. õhtul andis oberst Kalm välja operatiivpäevakäsu nr. 4., kus määrati vajaliku täpsusega erinevate väeosade tegevus, kuid ilma kellaaegadeta.
Selgelt oli välja öeldud:
          " . . . pealetungi algus järgneb minult" ehk  oberst Kalmilt, mitte kapten Irwelt ega kindlasti mitte Kuperjanovilt.

       11. Paju lahing oli ohvriterikas, sest kuperjanovlased ei olevat osanud kahuritest tulistada ning kardeti tabada
omi, puudus side soomusrongidega.

        Kuperjanovlaste kahurite tuld juhtis allohvitser Lond, kes oli sihtimist õppinud kusagil Belgia rindel I Maailmasõjas. Legend
oskamatusest on jälle väljamõeldis, et kaitsta Kalmi otsust võtta kuperjanovlastelt kahurid soomlaste juhtimise alla. Põhjus äravõtmiseks tundub esmapilgul aga üpris kummaline:  kuperjanovlased tegid oma tööd liialt edukalt, mis ei sobinud oberst Kalmi plaanidega haarata taganevate punaste vara, sest Valgatagused sillad olid veel hävitamata ning vastane oleks kahurite tõhusa töö korral üle tervete sildade puhtalt pääsenud. Vaata ka p. 8
               Et rünnak mõisale algas Kalmi käsu järele alles kell 12.40. (ikka nende Valgataguste purustamata sildade pärast), siis ei saanudki kahurituld anda, sest omad jäid juba tõepoolest rünnakul ette. Miks päeva esimesel poolel tuld ei antud, on ka selge:
Valgatagused sillad olid veel purustamata ja punased oleksid liigvõimsa tule korral sunnitud enneaegselt taganema.
               Side soomusrongidega oli samuti olemas, sest oberst Kalmi staap asus just nende kõrval. Kuid kasu sellest Paju lahingule
ei olnud ikkagi, sest Kalm soomusrongide dessante rongidest kaugele lahkuda ei lubanud. Järelikult on väide "puudus side
soomusrongidega" üldse mõttetu sõnamulin.
             Huvitav vihje soomusronglaste endi arvamuse kohta Valga vabastamisest on järgmises artiklis:"Päewaleht"  13.2.19., 1.lk.
           Mööda rüüstatud kodumaad (Meie eri-kirjasaatjalt)
                                                                                  II
          "...Kuperjanowi mehed on esimesed, kes linna jõuawad. Warsti ilmuwad ka kitsaroopalised soomusrongid ja 6 tundi hiljemalt
laiaroopalised soomusrongid. Walk on meie. Punased taganesid siit ilma lahinguta ja peatasid alles siis kui üle 15 wersta teinepool linna olid. Nagu üks Läti "walge" ohwitser nende ridade kirjutajale jutustas, olnud Läti polkudel enne linnast lahkumist miiting, kus seisukord harutusele wõetud. Meeste meeleolu olnud meeleheiteline. Toonitatud, et seljataga, ehk küll weel kaugel, Saksa raudne diwiis Läti walgekaardiga asub. Tehtud  ettepanek eestlastele terwelt endid wangi anda. Kuid siin astunud komissarid wälja ja kinnitanud seda mitte teha, sest ka wangi andes laskwat eestlased kõik maha; parem juba siis, tulgu mis tuleb, lõpuni wõidelda... Walga waksalis.

  ... Teen soomusrongile wisiidi. Esimene küsimine,  mis sealt poolt kuulen, on: "Mis krtis Teil jälle Tallinnas lahti on?"
Ei aita siin ka erapooletu seletus. Siit ja sealt kuulduwad Tallinna kohta ähwardused. Öeldakse, et kui rahu majas
ei osata pidada, siis soomusrongid seda intrigantidele õpetawad. Nähtawasti hinnatakse siin sündmusi natuke teisiti ja palju radikalsemalt kui seda ehk mõned seljatagused suukangelased aimata wõtavad, kuid see on ka arusaadaw. Sõjamehel - kelle sõna kõige tõsisemas mõttes - on oma isesugused waated sõja sellega kaasas käiwate karmuste kohta, millest sellel, kes wiisaka erakondlise nägelemisega harjunud, aimu ei või olla. Kusagilt linnaserwalt kostuwad kogupaugud. Küsin seletust. Wastatakse ükskõikse rahuga, et seal kohtuotsuseid täide saadetakse. Ükskõikse rahuga filosofeerin ka mina unele äiutawate wagunirataste lõksutamise all, et see kõik wist peab nii olema. Inimkond on ikka oma parema tulewiku surnukehade peale ehitanud. Ega`s meiegi sellest ülesandest teisiti üle pääse, mis ajaloo poolt meile ette määratud. Wõib-olla, et me kõik kannatame eelkäijate pattude pärast, et siin süüdlasi üleüldse ei olegi. Wõib-olla...
                                                 Wagunis, 10.2.19.                                                 

          Millest tehakse eelolevas kirjutises juttu? Millest sündis kurjus sõjakorrespondendi aadressil, kui ajakirjanik teretamise asemel  esimesena sõimu osaliseks sai? Põhjus kurjustamiseks on loogiline. Soomusrongid, kes ALATI esiliinil võitlesid olid sunnitud Valga vabastamisel jääma teistest 6 tundi hiljemaks. See oli löök alalpoole vööd ja viha kees isegi 10 päeva hiljem. Et soomlaste "Põhja Poegade" ülem, oberst Kalm, kutsus soomusrongid  30.jaanuaril 1919. leitnant Kuperjanovi poolt äsjavabastatud Paju mõisa alt teadaolevatel põhjustel Sangaste vaksalisse tagasi, mille peale punased lahkujate järel kolm silda õhkisid, siis soomusrongi võitlejatel puudus võimalus osaleda Paju lahingus, rääkimata osalemisest seal ka tava-harjumuspärase dessandi korras. Loomulikult delegeerisid soomusrongide juhid ja oberst Kalm tehtud otsused Tallinna kõrgema väejuhatuse kraesse, mis põhjustaski sõjameeste paisutatud viha Tallinna võimumeeste peale. Siit edasi kanti vastutus toimunu eest hiljem leitnant Kuperjanovi süüks, kes ei olevat Paju lahingu eel kuulanud kapten Irwe manitsusi( ehk väljamõeldud legendi).
           

       12. Leitnant Kuperjanovi lasid maha omad sõdurid või soomlased.

         Leitnant Kuperjanovit austati tema väeosas väga kõrgelt. Sisse pääses ainult pärast Kuperjanovi küsimustele vastamist. Väeosa moraal oli seetõttu äärmiselt kõrge võrreldes teiste Eesti Rahvaväeosadega. Samuti oli erinevalt teistest ka keelatud alkoholi  või narkootikumide tarbimine, mille levik Vabadussõja päevil toimus küllalt agaralt kui lugeda tollest ajast kirjutatud romaane. Loomulikult võib nii harjumuspärase rahuaja tegevuse keeld tekitada viha mõnedes nõrgema närviga sõdurites ning loomulikult on mõnedele vastukarva tugev distsipliin. Teades roodude paigutusi Paju väljadel võib peaaegu üksipulgi iga sõjamehe asukohta küllalt täpselt ette kujutada. Kuperjanov järgis rünnakul täpselt tsaariaegset sõduri käsiraamatutarkust, mida kasutati ka sel hetkel meie rahvaväes. Seega viibis ta rünnaku I etapil maaslamava aheliku taga, et kõikide sõjameeste tegevust kontrolliks juhi terane pilk. Tema taga, Viira jõe orus viibisid padrunikaarikud, taga paremal küljel aga kuulipritsi meeskond. Vastase tuli oli nõnda äge, et jooksurünnakust ei tulnud mitte midagi välja. Ainus mees taolises olukorras on väeosa juht, kellele saab loota, keda on siiani usutud ning kellel arhiivimaterjalide põhjal oli olnud alati õigus. Mõelge nüüd sellele mehele, kes söandaks kõige kuumemal hetkel juhti tulistada.
         Oma alluvaid sõjamehi jälgis peale Kuperjanovi veel jaoülem, kes viibis meesteaheliku paremas otsas, samuti rooduülem asetäitjaga, kes viibisid samuti Kuperjanovi lähedal või oma roodu keskel. Kuperjanovist kahel pool kuuldavuse kaugusel ootasid korraldusi virgatsid ehk käskjalad. Kui keegi oma meestest ka oleks juhti tulistanud, siis ei räägitaks mingitest tundmatutest omadest, vaid kõneldaks ühest-kahest  nimest , kes teo tegid. Kuperjanovlased jäid rünnakule ka siis truuks kui juht haavatuna ära viidi, sest nõnda oli neid kasvatatud ja koolitatud  just ainuisikuliselt leitnant Kuperjanovi poolt. Rünnak kestis aga üle nelja tunni kaks korda suuremaarvulise ja hästi kaitstud vaenlase vastu.
          On räägitud ka soomlaste poolt tulistamisest. Esimesed soomlased saabusid Paju lahingusse alles pärast Kuperjanovi laatsaretti saanitamist. Nimelt tuli nende kolonn kuperjanovlaste ahelikust umbes 1 km tagapool  maanteel haavatud Kuperjanovit transportivale hoburakendile vastu. Ka ei olnud leitnant Kuperjanovit mitte ükski teine soomlane näinudki peale paari kõrgema ohvitseri.

          Kuul sisenes Kuperjanovi kehasse vasakust õlavarrest ning liikus diagonaalselt paremasse puusa ehk sealtpoolt, kus
kolmveerand versta ulatuses ühtegi inimest ei viibinud. Kuuli 45 kraadine langemisnurk näitab, et tulistati kas lennukist, mida tol
päeval ei lennanud või hästi kaugelt juhusliku kuulina. Selleks juhuslikuks kuuliks ehk õigemini sihipäraselt lastud kuuliks sobib
punaste soomusrongi poolt
        Maksimi kuulipildujast tulistatud kuulidejada, mis 1,8 km lennutrajektooril moodustab langemisel just sellise nurga, nagu ta
antud juhul leitnandile tekitas. Nimetatud relvast lastud kuul tapab ka pikema maa pealt.

        On veel võimalik versioon, et punased tulistasid  tapva kuuli Paju mõisast. Sellisel juhtumil pidi leitnant olema küünarnukile toetudes pikali. Arhiivimaterjalides kõneldakse palju leitnandi püsti viibimisest, aga on ka kirjeldus tema kükakil või poolpikali olekust.
       Kommunistlik propaganda kõneles agaralt Kuperjanovi haavamisest just soomlaste poolt, et tekitada ugri rahvaste vahelist vaenu. Ka ajas keegi punasest võhikust keeletark eestlane sassi sõnad  "soomlane" ja "soomuslane" (ehk soomusronglane), mis esmapilgul keelt vähetundval isikul tundub peaaegu sama. Seetõttu räägiti ka Tartu vabastamisel kellestki olematutest soomlastest. Ka soomusronglane ei saanud tulistada, sest neil KEELATI ÜLDSE LAHINGUS OSALEMINE ning viibisid seetõttu Sangaste vaksalis rangelt oma rongide kõrval.  Kõik juhuks kui öösel punaste poolt lõhatud sillad saavad ära remonditud ning Kalmi poolt päevakäsku kantud punkt Valka punaste vara järele sõitmisest kiireks osutub.

    13. Paju mõisa vabastasid soomlased, kes päästsid oma tegevusega ka surmaohus ning purukslöödud
kuperjanovlased.

           Legendi oli tarvilik viljeleda, et seoses Kuperjanovi kohta käivate eelmiste väärlegendidega kaitsta juhtkonna poolt tehtud väärotsuseid. Soomlaste väikesearvulised väeosad, mis suure hilinemisega päraslõunat eestlastele appi tulid aitasid loomulikult  kuperjanovlasi nende raskekstehtud töös. Puruks ei löödud mitte ainult kuperjanovlased, vaid ka soomlased. Lõpptulemusena hukkus ning sai haavata eestipoolel 74 meest, mis moodustab partisanidest ligi 20 %, soomlastel  66 ehk 10%. Surnuid vastavalt eestlastel 16 ja soomlastel 27.
          Mõisa territooriumile astusid esimestena leitnant Soodla 3. roodu sõjamehed, kes olid lahingus Rehevaremete juures kokku viibinud üle nelja tunni. Sellest hetkest murti mõisa vastupanu ühiselt kella viieks. Ka kunstnik Maksolly maal kujutab 3. roodu rünnakut Rehevaremetele, mis oli mõisa kaitse tugevaks eelpostiks.
    
       14. Soomlased vabastasid Valga linna.

         Legend alavääristab järjekordselt eestlasest sõjameest kui äput ja saamatut. Arhiivimaterjal kõneleb õnneks selget keelt kui väidab, et 01.02.19. kell 8.30 jõudis Valga linna piirile kuperjanovlaste ratsapatrull. Punaväelased olid juba lahkunud Paju kaotuse tõttu 31.01.19 öösel vastu 1.02.19.

       15. Leitnant J.Kuperjanovi viimane, arhiivis säilitatav Paju mõisa rünnaku päevakäsk "Oberat..." on ka
           tegelikult leitnandi kirjutatud.

          Õigupoolest pole see totter legend, vaid arhiivis saadaolev võltsdokument, mille avastamise kuupäevaks võib märkida sügis 2007. Dokumendi pealkiri on " Oberativ päevakäsk Nr.4. Tartu-Valga väeosadele, Sangaste 31.1.19. kell 19,30m" Allakirjutanud leitnant Kuperjanov. Dokumendis on 33 vastukäivat, ebakorrektset või lausrumalat viga, mida Kuperjanov ei oleks teinud .
         Vaatame esimesi vigu  lähemalt. Sõna "Oberativ" pole kirjutatud ei eesti ega vene keele grammatikast tulenevalt, mida Kuperjanov kui Õpetajate seminari kasvandik ülihästi tundis. Kõige lähemal on sõna aga soome keelele. Kuperjanov oli enne seda ilmutist alates Elvast välja andnud 5 operatiivset päevakäsku, millest tulenevalt pidanuks järgmine olema nr. 6, mitte aga nr. 4.
         Kellaaeg 19,30 on väga vale, sest tol ajal viibis Kuperjanov haavatuna sanitaarrongis ning ootas Tartusse sõidu algust. Ka ei pannud tema trükkal kellaaegdesse koma, nagu siin. Samuti ei olnud taTartu-Valga väeosade juht, kelleks oli loomulikult oberst Kalm, et ta saanuks välja anda taolist käsku temale mittealluvatele väeosadele. Kõige lõpus puudub Kuperjanovi adjutandi allkiri, mis mitte kunagi dokumentidelt ei puudunud. Järgneb veel 27 samataolist või lihtsalt rumalat valet.

    16. Arstid ei suutnud leitnant Kuperjanovile teha ei röntgenläbivaatust ega ka teda ravida, sest tekkinud haav
oli surmav.

          Tänane meditsiin väidab julgelt, et Kuperjanovi haav oleks olnud tegelikult ravitav. Seda enam, et ühel soome sõduril raviti üsna samalaadne haav terveks. Tegelik põhjus peitub haavatute tahtlikus piinamises. Käsitlust saab justnimelt määratleda kui tahtlikku. Leitnant Kuperjanov sai haavata ligilähedaselt kell 13.25. Haavatute rong väljus aga kell 20.00?? ehk 6 ja pool tundi hiljem. Kella 17-ks oli haavatuid kogunenud juba 96 sõdurit, keda hea tahtmise korral võinuks koheselt Tartu haigemajja sõidutada. Miks piinati haavatuid ja rong lahkus alles kell 20?  Vastus peitub veduris, sest ilma selleta vagunid ei liigu.
          Oberst Kalm määras oma päevakäsu 5.punktis :
"Minu staap asub rongil Sangaste jaamas, kust liigub wõimalust mööda soomusrongide järele . . . Rongis on peale seda wagunid, kuhu saata haawatud."
          Käsupunkt tähendab, et obersti tühjade vagunitega rong pidi liikuma soomusrongide järel Valka punaste vara järele kui sillad saaksid remonditud. Et aga seda hetke oodati viimse võimaluseni, ei tahetud loovutada haavatute transpordiks Tartusse ka vaguneid vedavat vedurit. Kui selgus, et sildu samal päeval korda ei saada, loovutati lõpuks vedur haavatute veoks. Kell aga oli juba 20.00. Transport kestis veel kella 20-st kuni kella poole 5-ni järgmisel hommikul. Leitnant Kuperjanovi haav tekitas ajaga kõhukelme põletiku, mis pärssis ka teiste organite koostööd, mistõttu mees suri  2.02.19. ilma, et keegi julgenuks kõhukoobast operatsioonil avada.

        17. Leitnant Kuperjanovi sõjapäevik olevat KADUNUD Paju lahingus.

        Leitnandi sõjapäevik, mida ta alati kandis puusal kaarditaskus kaasas kadus abikaasa Alice arvates justkui tõepoolest Paju lahingus. Tegelikult tähendas sõna "kadus"  õieti "kaotati ära" , sest sisaldas peale sõjasaladuste ka isiklikke muljeid ning analüüse juhtivate ohvitseride tehtud möödalaskmistest vaenlase pealetungil. I Maailmasõja päevikud on tänaseni kõik alles kui süütud mittemillegitunnistajad.

      18. Leitnant Kuperjanov varastas koos abikaasa Alicega vabastatud mõisatest mööblit ja muud vara.

         Taoline rumal legend viitab selgelt surnud leitnandi abikaasa hilisemale riigi poolt kingitud varale, mis koosnes Tammistu mõisa 25 ha maast ning mis tekitas pärast müüki kahtlustusi justkui pärineks raha ja muu vara röövitud mõisatest. Leitnant Kuperjanovi salk vabastas punaste all olnud Saduküla, Laeva, Kärevere, Ausi, Koogi, Visusti, Mõisamaa, Voldi, Maramaa ja Tartu linna mõisad, samuti Uderna, Kirepi, Rõngu, Aakre, Teedla, Puka, Paju mõisa.  Kas sealt ka pärast punaste minemapeksmist ning sõna otseses mõttes täispa...ndamist ka midagi võtta oli on igaühe asi edasi mõelda.

   19. Kindral J.Laidoner, Paju lahingu nurgakivi panekul: "...Paju lahingus langes rivist välja meie võitlevate
vägede kohapealne üldjuht leitnant Kuperjanov..."

         See 12.06.38. X Vabaduseristi päeval väljaöeldud vale näitas üsna selgelt, mida surnud kangelasest arvati. Tegelik Valga operatsiooni üldjuht oberst Kalm aga lahkus Eestist võitjana ning 2 Vabaduseristiga, jättes kogu vastutuse Paju lahingu kuritegeliku korralduse üle leitnant Kuperjanovi õlule.          

       20. Leitnant Kuperjanov oli tavaline või ka tüüpiline eesti rindeohvitser.

      Tavalisele rindeohvitserile, vaatamata tema peale veeretatud süüdistuste rohkusele, ei annetata kolme Vabaduseristi. Neid tavalisi ohvitsere oli Vabadussõjas sadu ja sadu, kuid mitte keegi neist ei suutnud
                                                teenida 2  sõjakuuga  3 Vabaduseristi.
Taoline seik isenesest asetab leitnant Kuperjanovi eriliste hulka, kelle kohta "tavaline-tüüpiline" öelda on kergemeelne arvamus, eriti kui asjasse pole tõsiselt süüvitud, usutud väärlegende ning pole ka mõistetud Kuperjanovi tegelikkude kangelastegude fakte, millest kõneleme peatükis "Kangelasteod". Siinjuures on üpris kummaline veel selle juures asjaolu, et nn. "vereristi" I järku ei annetatudki mitte kellelegi. Mõeldakse välja rist, aga sobivat kandidaati ei leitagi? Taolist praktikat kohtab maailmas vist üsna harva kui üldse. On ülimalt tõenäoline, et kui enne ning pärast Paju lahingut ei  oleks kõrgema juhtkonna poolt soperdatud nurisünnitusi, kuulunuks väljaandmata rist õigusega leitnant Julius Kuperjanovile, kes ohverdas märtrina ning teadlikult tekkinud lootusetus olukorras oma elu Eesti vabaduse nimel. Nad lihtsalt ei saanud nimetatud risti ka Kuperjanovile määrata, sest  kedagi oli tarvis Paju lahingu ohvriterohkuses süüdi mõista ja surnutega on see toiming hõlpsam. 
             Vastav ettepanek leitnant Kuperjanovi tagantjärele autasustamiseks on tehtud  presidendile 21.06.2008.
J.Kuperjanovi Selts  Tartu. Saada E-mail:  olev@kuperjanov.ee