Julius Kuperjanovi Selts
                          


MTÜ Julius Kuperjanovi Selts Tartu. Saada E-mail:  olev@kuperjanov.ee

                                                           Julius Kuperjanovi Seltsi ajaloo põhjalikum käsitlus
                                                               (Koostas O.Teder)

        Eestlaste ajaraamatu viimasest 800 leheküljest leiame vaid näpuotsatäie lugusid tõelisest priiusest, tolmukübekese üürikest aega, mille algus lahvatas vägevate kukkumise ja alandatute tõusuga.  Vabadussõda. . . Kui kaua Sa lasid end oodata! Kas polnud me varem piisavalt küpsed, piisavalt teadlikud või piisavalt tulised isamaalased? On`s isamaa-armastuse tunne võtmeks riigiväravate avamisele, tugevus tema müüridele, kindlus rahvusriigi tulevikule? Mis rolli täitis Eesti riigi loomisel J.Kuperjanov? Kas tema osalus oli nõnda tähtis, et temaga seonduv vääriks tõsisemat käsitlust ja seltsi loomist?
        Käsitleme allpool nii J.Kuperjanovit toetavaid kui ka mittetoetavaid seisukohti ning püüame saada aimu, miks läbi ajaloo on seatud eesmärgiks temanimelise seltsi ja ühenduste asutamine.
  "...Kuperjanow, see noor leitnant, see wäike, tähtsuseta mees, on Eesti ajalukku kirjutanud oma nime kui üks suurematest Eesti riigi loojatest, kui üks suurematest rahwuskangelastest, üks nendest wähestest, kes Eesti wabadussõja segastel aegadel selge pää ja külma mõistusega korraldusi suutis teha..." 
(J.Kuperjanow. Tema elulugu ja teod." Odamehe" kirjastus Tartus 1919 - A.Kuperjanovi eraarhiiv).

"Kuperjanow! See nimi, mis ilma eel-ja järelseletuseta tulewastele eestlastele palju ütleb, sest kadunu on enam kui 700 aasta järele  e s i m e n e  E e s t i  k a n g e l a n e, ja kui niisugune on tal Eesti ajaloos oma hiilgekoht..." 
("Päevaleht" nr 34, 11.02.1919.a. "Mööda rüüstatud kodumaad")
       
         J.Kuperjanov (s. 11.10.1894.a. Lihovas) ammutas oma isamaa-armastuse algtõed kodust. Isa Daniel ja ema Liisa pöördusid poisi 9. eluaastal kogu perega Venemaalt tagasi Eestisse. Hea teenistus ei kaalunud ülesse vajadust koolitada Julius koos õdede-vendadega just eestikeelses keskkonnas. Väikese Sipe külakooli haridus tõrjus noormehes soovi pürgida sõjaväelaseks ning ergutas huvi saada õpetajaks.
     Vene tsaaririigi Tartu Õpetajate Seminar ei soosinud tollal emakeelset õpet ning siinsed kamid venestamise olud sundisid Juliust mõtlema oma rahvuse püüdlustele elada helgemas tulevikus emakeelses eestlaste riigis. Koos Jaan Kurnasti ( hiljem Ralf Rond - nõukogude ametnik), Johannes Shwalbega (hiljem Silvet - inglise filoloog ja tõlkija) asutas J.Kuperjanov kaasõpilastele mõeldud nädalaajakirja "Meie ka elame!", mille esimesed numbrid viimati nimetatu oma käega kirjutas. Läbi proosa ja luule päästeti nõnda eneste tulevikuga riskides valla see esimene vabadust ihkav puurilind, kes sirutaks oma väikesed uljad tiivad vihatud tsaarikotka valitsemisala avarustesse. J.Silvet:

"...Ja luule kandis isamaalist ilmet, nagu üldse terve ajakiri rahvusliku mõtte teenistuses tahtis seista. Keegi kaasvõitlejatest avaldas lehes koguni kartust, et ajakiri ehk liig kitsarinnalise rahvusliku iseloomu omandab. Tähendas ka, et üks toimetuse liigetest sarnaste kalduvustega olevat. Märkus käis nimelt Kuperjanovi kohta, kelle sulest nädalalehe esimesed mõjuvamad artiklid ilmusid. On tõsi, et Kup meist kõige tulisem isamaalane oli. Keegi seltsimees nimetas teda kord pool naljatades meie "tulevaseks Tõnissoniks". Ta oli terve ettevõtte hing, teisi mitte üksi suusõnal tegevusele õhutades, vaid ka ajakirjas artikleid ning luuletusi avaldades..."  ( "Postimees" 12.05.24. " J.Schwalbe/Silvet  J.K. ajakirjaniku ja luuletajana")

       Teise ajakirja moto sai J.Kuperjanovi elutöö juhtlauseks, mille teostumise nimel ta kogu oma ülejäänud elu võitles ning mille nimel ta ka Vabadussõjas hukkus, kinnitades nõnda oma eesmärgid valatud verega:    

"Kõigest jõust oma rahva kasuks töötada, Eesti isekultuuri tõstes ja ümberrahvustuse vastu võideldes!"
( "Postimees" 12.05.24. " J.Schwalbe/Silvet  J.K. ajakirjaniku ja luuletajana")

      Iseseisvuse käänulisel rajal varitseb alati ohte, mil eestlaste riik võib isegi rahu tingimustes suurrahvuste jalge alla tallatud saada. Nõnda eirati "ümberrahvustuse vastu võitlemise"  tarvidust, usuti 1939.a. lambakombel kommunistide valesid ning tagajärjed ei lasknud ennast kaua oodata: hukati ning küüditati kodumaalt välja sadu riigiametnikke, sõjaväelasi ja massiliselt tsiviilelanikke. Riigi "päästmise ja rahu" nimel loobus nomenklatuur vabatahtlikult kogu oma riigiteenistuslikust ja poliitilisest eliidist, kes läbi truudusvandetõotuse pidanuks seisma kõhklematult ning kõikvõimalike vahenditega elanikkonna kaitsele.
      J.Kuperjanovil oli taas õigus, nagu siis, Vabadussõjas oma salga liikmeid manitsedes:

"Me kõik oleme surma mõistetud, küsimus on vaid selles, kuidas me surra tahame, kas ausailt ja truilt sõjameestena või lammastena, keda korralt maha tapetakse!" 
( A.Kuperjanov "Kuperjanovi kaaslasena Saksa okupatsioonist Paju lahinguni" 1937.a. Tartu )

       J.Kuperjanovi Seltsi asutamise põhjuseid tuleb otsida tema nimekangelase ajaloolistes tegude seast, et mõista, miks leitnant Kuperjanov pidas ülioluliseks omanimelise salga esiletõusu. Leitnant Kuperjanovile oluline kuupäev "23.12." kordub temast sõltumatult tulevikus veel kordi kui millegi olulise loomise päev. Tema jaoks jäi tähtsks 23.12.18., päev, mil Eest 2.diviisi ülem polkovnik Limberg käskis:

        "minu all olewat Eesti Kaitse Liitu "Leitnant Kuperjanowi partisani salgaks" ümber nimetada"  ( "Leitnant Kuperjanovi päevakäsk nr. 2. §1., 25.12.18. -  Riigi Keskarhiiv Fond 560, nim.1. säilik 1)

Ei ole kuigi tavapärane, et kellegi salk ametlikult selle juhi nimeliseks loetakse. Oleks midagi analoogset kõrvale panna, saaks rahuliku südamega ning imestamata edasi minna. Miks taolisel üldse sündida lubati? Aga sellepärast, et:

  "Keset ääretut jõuetuse-ja asjatusetunnet tegi meie sõjawäewalitsus kramplikka katseid luua sõjawäge, saada sõjariistu, muretseda warustust. Kuid sel kõigel oli wähe tagajärgi. Wiru wäerindel edenes asi wähegi, sest sääl oli Tallinn selja taga ja enamlased Tallinnast kaugel. Kuid Tartul olid ju enamlased ligidal, Wõru ja Walk olid nende käes ja kogu Tartu ja ta ümbrus oli täis hirmu ja lootusetust..."  
(J.Kuperjanow. Tema elulugu ja teod." Odamehe" kirjastus Tartus 1919 - A.Kuperjanovi eraarhiiv)

    Kas Kuperjanovi-nimeline salk vääris oma erilist staatust ning nimetust?

"Sündis suur ajalooline sündmus Eesti sõjas: Tartust ülespoole tungides jäid enamlased tammi ees seisma, nad peeti kinni ja löödi tagasi. Ning selle wäga tähtsa ajaloolise sündmusega on ligidalt seotud leitnant Kuperjanowi nimi..." 
(J.Kuperjanow. Tema elulugu ja teod." Odamehe" kirjastus Tartus 1919 - A.Kuperjanovi eraarhiiv)

    Pärast Kuperjanovi partisanide ja soomusrongide ühist Tartu vabastamist loeti Kuperjanovi nimelise salga töö lõppenuks ning salk nimetati ümber "Tartu kaitse bataljon" (2.div. ülema polk.Puskar`i Päevakäsk 16.01.19. nr. 5 §1). Seda nimetust ei tunnistanud ta mitte kunagi ega mitte üheski oma käsus. Arvatavasti ei leiduks ka kogu maailmas kedagi, kes lepiks pärast riigile ülivajalike sõjaliste teenete osutamist enese nime ajaloo prügikasti heitmisega. Ei leppinud sellega ka leitnant Kuperjanov, kuigi ülemuste sõna jäi peale ja vaid suure nõudmisega soostuti vahetama sõna "kaitse" sõnaga "partisanide", mis oli väeosa sõdurite jaoks äärmiselt tähtis:

"Käsen ülemleitnant Kuperjanovi Tartu maakonna kaitse bataljoni ümbernimetada Tartu partisanide bataljoniks...
(Sõjavägede Ülemjuhataja Päevakäsk 25.01.19. nr.37 §3)
      
    Leitnant Kuperjanov ei leppinud kuni oma surmani tema nime taandamisega väeosa nimetusest. Kõiki oma päevakäske alustas ta endiselt sõnadega: "Minu nimelisele partisanide ...". Nagu teada kinnitati ametlikult temanimelise pataljoni staatus pärast nimekangelase surma. Nagu kogu sõja, võitis ta ka nüüd - õigluses. Kahjuks oma isikliku elu hinnaga!

    Veel sama aasta jooksul nimetati pataljon ümber polguks, siis jälle tagasi Kuperjanovi Partisanide Pataljoniks, mis teenis Eesti Vabariiki kuni 1940.aastani. Nagu kurja saatuse kiuste kirjutas viimane pataljoni ülem kolonelleitnant E. Marguste 21.12.40., vaid kaks päeva enne  pataljoni 22. sünnipäeva alla pataljoni likvideerimise aktidele.

    Tänu levivatele legendidele asus 30 - date alguses Paju lahingu segast käiku selgitama Vabadussõja Ajaloo Komitee töökomisjon eesotsas A.Kuusentaliga, kellelt ilmus uurimus "Paju lahing 31.01.19." (A.Kuusental "31.01.19. Paju lahing" 1933.a. Vabadussõja Ajaloo Komitee, Eesti Riigiarhiiv) . Esmakordselt kirjeldati sündmusi tõepäraselt, kuid ajavaimu kaalutlustest lähtuvalt ei sobinud kriitikat soomlaste juhi aadressil esitada, mistõttu bülletään jäi publitseerimata ning ka autor peagi ise suri ning ülevaade suleti arhiivi.
      
      Kaks aastat enne pataljoni likvideerimist, 12.06. peeti Vabadusristi Vendade Ühenduse X päevad Valga lähedal Pajus, kus J.Kuperjanov surmavalt haavata sai. Lahingu monumendile nurgakivi paneku kõnes mainis kindral Laidoner muuhulgas:

      "Vaatamata sellele, et Paju lahingus langes rivist välja meie võitlevate vägede kohapealne üldjuht leitnant Kuperjanov ja hulk teisi Eesti ja Soome ohvitsere, meeskond võitles edasi vapralt . . ."  ("Sõdur" 28.01.39.)

   Ometi oli ammu teada, et Paju mõisa vallutamine oli Valga vabastamisoperatsiooni tähtsaim etapp ning "võitlevate vägede kohapealne üldjuht" oli  vastuvaidlematult oberst Kalm, mitte leitnant Kuperjanov, kes juhatas Paju lahingus vaid oma kaht ja poolt  roodu partisane, mis moodustas "meie võitlevatest vägedest"  alla 15%.

       Lahingust osavõtjatele lisas mõrudat sappi veel piinlik vahejuhtum kolonelleitnant Soodla`ga (endine pataljoni III roodu ülem), kes oli tuttav A.Kuusentali aruandega "Paju lahing 31.01.19. ning kaardi abil Valga vabastusoperatsiooni käiku selgitada püüdis. Lauri Vaska (viibis koos ohvitserist isaga teiste pealtvaatajate hulgas):

  "... Ja meelde on jäänud Soodla ülevaate kriitiline toon, et oleksime pidanud olema paremini ettevalmistatud vältimaks suuri inimkaotusi, et oleksime vajanud neid ja neid relvi jne. Mille peale astus välja Laidoner, kes seisis sealsamas, omapoolse kriitikaga, aga referendi vastu, võib-olla juba ettekande ajal vahele segades: meil ju ei olnud, meil ju ei olnud... ei seda ega teist vajalikku, et olukord oli selline, nagu ta oli..."  4)(L.Vaska Mälestused. Vabadusristi Vendade Ühenduse päevad. Tuna 2002/1)

      Solvatud kol.ltn. Soodla ettekande seisukoht pidi suuresti erinema kindrali omast, sest vastasel korral ei oleks viimane asunud sajakonna Eesti ja Soome külalise ees piinlikku vahejuhtumit tekitama ega ettekandjat segama. Kõnekas vahejuhtum võis algatada kolonelleitnant Soodlas mõtte hakata koostama ning koguma kokkuvõtvat tõde Paju lahingust, aga ka üldse kuperjanovlaste tegemistest Vabadussõjas, mille mitmete seikade varjamiseks kasutati otseselt leitnant Kuperjanovi kohta erinevate valede levitamist. Sel samal aastal kaaluski ta paremaid võimalusi ettevõtmise teostamiseks, sest aeg kuni jõulupühadeni kulus kompanjonidega Seltsi loomise läbirääkimisteks ja selle ametlikuks registreerimiseks ettevalmistamisele.

     Antud ajajärku on seltside loomise seisukohast kujukalt iseloomustanud Tallinna Pedagoogikaülikooli ajalooprofessor M.Graf:
"... Juhituna riigihoidja 19. aprilli 1938 dekreedist tegelesid siseministri eestvedamisel parteide jt poliitiliste ühingute likvideerimisega 1938. aasta maist-juunist alates politseiprefektuurid ja maavalitsused ning siseministeeriumi moodustatud likvideerimiskomisjonid. 16. jaanuaril 1939 nimetas siseminister R. Veermaa oma otsusega ministeeriumis ametisse "poliitiliste parteide ehk erakondade jt sama sihti taotlevate poliitiliste ühingute ja nende liitude likvideerimise komisjoni", mis korraldas kõigi vähegi poliitilise ilmega organisatsioonide põhjaliku likvideerimise. Massiliselt suleti ühinguid, liite, seltse, klubisid, parteide kohalikke osakondi jms, ka neid, mis olid oma tegevuse lõpetanud juba kümmekond aastat tagasi. Mõnel juhul õnnestus komisjonil suure vaevaga üles leida mõni tegelane, kellele ta võis siis allkirja vastu kätte anda paberi tema organisatsiooni likvideerimise kohta..."

      Kummalise pöörde võttis asutatava Seltsi põhikirjaliste eesmärkide sisu, mis ühtis paljuski keelatud Vabadussõjalaste Liidu põhikirjaliste eesmärkidega:
     Eesti Vabadussõjalasete Keskliidu (EVKLi) eesmärk:
"organiseerida vabadussõjalasi ja koondada enese ümber kõiki vabadussõjalaste organisatsioone, kes seisavad demokraatliku ja iseseisvuse alusel; aidata süvendada ja uuendada kodanikus omariikluse mõtet, kohuse- ja rahvustunnet, alal hoida vabadussõjalastes ja levitada kodanikes seda vaimu, mis valitses Vabadussõja päevil; õhutada vääriliselt jäädvustama Eesti rahva vabadusvõitluse ja langenud kangelaste mälestusi ning valvel seista ja kaasa aidata Eesti riigi iseseisvuse kindlustamise töös."
(EVKL kodulehelt)
    1938.a. asutatud Kuperjanvoi Partisanide Polgu Seltsi eesmärk:
".. kuperjanovlaste (nii vabadussõdalaste kui nende ideede toetajate) koondamine, eesmärgiga hoida alal ja süvendada seda vaimu, üksmeelt ja sõbralikku vahekorda ning traditsioone, mis valitsesid Kuperjanovi partisanide keskel Vabadussõja ajal"
   Välja oli jäetud kardetud sõna "rahvustunnet", mis märkis otseselt kardetud natsionalismi, kuid viitab siiski samalaadsele "üksmeelele ja sõbraliku" vahekorrale. Ühtivust on näha samade tähenduste kaudses kordumises, aga ka mitmetes ühesugustes sõnades(jämetrükk).(Kuperjanovi Partisanide Polgu Seltsi arhiivimaterjalid Riigi Keskarhiivi Fondis)

      21.12.38. -  Sõjavägede ülemjuhataja nõustumine Põhikirjaga.
      23.12.38. - Kuperjanovi Partisanide Polgu Seltsi asutamiskoosolek. Asutajad: kol.ltn J.Soodla, kol.ltn J.Unt, kol. E Liibus, kpt.R.Riives, major P.Hanson, rsv sõjaväeametnik L.Antik  -  valitud juhatusse. Liikmed: E.Peedosk, O.Terna, J.Subbi, J.Kimmel, K.Hango, K.Tuul, A.Kommusaar ja veel keegi tundmatu.
        7.01.39. - Siseministri otsus Seltsi registreerimisest
      29.04.39. - Seltsi juhatuse koosolek
      18.09.40. - Sõjavägede Staabi ülema tlfgr. nr 1329 käskis tulla Seltsil kokku ja see likvideerida
      28.09.40. - Seltsi juhatuse koosolek Seltsi likvideerimisest 
  
     " Pärast Eesti Vabariigi okupeerimist N Liidu poolt 1940. aastal seltsid suleti peale üksikute erandite (Emakeele Selts, Eesti Loodusuurijate Selts). Kuid seltside liikmed kandsid seltsitegevusega süüdatud vaimsuse küünalt oma elu lõpuni ja pärandasid selle ka nooremale põlvkonnale (V.Haamer Eesti Rahvakultuuri Keskseltside Liit)".
     
      Nõukogude okupatsiooni järgnev ajajärk sünnitas juba 1946.a. looma 23.12. uusi J.Kuperjanovi nimega seonduvaid ühendusi, nagu "Noorte Kuperjanovlaste organisatsioon" (hiljem "Salajane Kuperjanovlaste Organisatsioon") Võrus, "Kuperjanovi pojad" Tartus. Paraku hävitati eestluse aktiivne vorm 1949.a. osaliste Siberisse küüditamisega. 1954.a. kuni 1957.a.-ni tõstsid taas  pead Kuperjanovi-nimelised salaorganisatsioonid, nagu Tartus "Kuperjanovlased" ja Tartumaal Nõos "Kuperjanovlaste Salk", kuid nagu ikka võitis valitseva nõukogude filosoofia "vaim, üksmeel ja sõbralik vahekord ning traditsioon" ja J.Kuperjanovi austamine jätkus kogu perioodil suhteliselt organiseerimatul kujul individuaalse vahelejäämise riski baasil.
Siit jätkab Hando Kruuv jutustust hilisemast Nõukogude ajajärgust:
     "Hävitustöödega jõudis järg ka kalmistute kätte ning ette jäi J.Kuperjanovi hauasammas. Esimesest hävitustuhinast jõudsid kunstnikud J.K. hauamonumendi "katta" muinsuskaitse looriga kui osa kunstniku elutööst, millelt oli juba eemaldatud nimeplaat. Linnarahva mälu ja südametunnistust ei suutnud linnavalitsuse kommunistid ja KGB arreteerimiste ja ähvardustega ülekuulamistel summutada, süüdati ikkagi tähtpäevadel sadade kaupa küünlaid ja kaunistati pärgadega. See oli eestlastele püha koht, ikkagi Eestimaa eest langenud vääramatu sangar ja okupantide hirm.
    Nüüd käivitati uus kampaania, mille kohaselt korrastamata ja nimesiltideta hauad tunnistati omanikuta hauaplatsideks, mida võis edasi müüa või lihtsalt likvideerida.Leiti ka veel, et J.K. nimeta hauasammas on "tänava" nurgal, mis takistab traktoriga haudade teenindamist ja see tuleb likvideerida.  Selle info tõi mulle Tartu Füüsikainstituudi keemik Aare Kurnau. Me otsustasime kiires korras teha ligilähedase eelnevale, uue nimesildi ja paigaldada hauasambal. . .
    Plaadi otsustasin paigaldada 1972.a. 23.dets. . . . Rahva külastus J.Kuperjanovi juures intensiivistus. . . ja asitõend J.Kuperjanovi mälestussamba näol säilis. . . "  (H.Kruuv ettekanne JKSeltsi juhatusele)
     Nõukogude perioodil jätkus "vaikival ajastul" alanud J.Kuperjanoviga seotud asjaolude varjamine ning hoogustus massiline teemakohane rahvuslusevastane agitatsioon J.Kuperjanovi iseloomustamiseks uute väljamõeldud sõnadega, nagu "röövel", "karistaja", "valgeterrori "kangelane"", "eriti tige", "terrorist" jne. (Nõukogude perioodi ajalehtedest)

    Taasiseseisvunud Eesti Vabariigi üheks esmaseks vajaduseks peeti tema kaitsejõudude taasloomist. EV Kaitsejõudude Peastaabi Päevakäsk nr. 1, 20.01.92.:
"P.1. Viia läbi alates 20.01.92. kahekuuline allohvitseride õppekogunemine Võrumaal, Meegomäe õppekeskuses..."

Kursusele suunati 42 vabatahtlikku ning organiseerimist läbi viima ohvitserid: Jaak Mosin, Johannes Kert, Juhan Algus, Aarne Ermus. (EVK päevakäsk nr 2, 20.01.92.) Eesti Vabariigi Kaitsejõudude Peastaabi ülema käskkirjaga Nr. 32, 09.03.1992.a. taasasutati Võrus Kuperjanovi üksik-jalaväepataljon.
    J.Kuperjanovist kirjutati taas uue õhinaga, kajastades esmakordselt suurele osale rahvast küllaltki tundmatu leitnant Kuperjanovi kirjeldamiseks vanu, väärlegende kaitsvaid allikaid. Näiteks kiideti küll kangelase suurust, kes võitles vapralt Vabadussõjas, kuid samas laideti üksmeelselt tema kiirustamist Paju lahingus, allumatust ning suutmatust kaitsta alluvaid hukkumisest.

Valga Isamaalise muuseumi looja Meelis Kivi Paju monumendi taasavamise kohta:
  "...Paju monumendi mõtte algatas 1932.a. kindralleitnant Reek. Idee teostamiseks asutati Paju Lahinguvälja Mälestamise Komitee, mille esimeheks oli kol. E.Ahman. Samba kavandi valmistas Valga linnaarhitekt G.Saar. Plaanide kohaselt kujutas monument 12 m kõrgust tömppüramiidi, graniidist sammas tipus, mille juurde viib ringkäik ja kust avaneb avar vaade Paju lahinguväljale.12.juunil 1938 asetas vägede ülemjuhataja kindral Laidoner mälestussamba nurgakivi.Toimus suur üleriigiline korjandus. Monumendi muldeha veeti kokku talgute korras. Alanud okupatsioon katkestas tööd. Paju mälestusmärgi muldkeha veeti laiali alles 1960-ndatel.
1992.a.kevadel taasasutati Paju Lahinguvälja Mälestamise Komitee, kelle eesmärgiks sai Paju  mälestusmärgi taastamine. Mälestussamba projekti autor oli Valga maakonnaarhitekt Vello Lepik, kes projekteerimisel võttis aluseks vanad fotod ja postkaardid. Graniidist samba valmistasid kiviraidurid Ain Ilves ja Enn Koovit, paigaldas Valga Teedevalitsus. Mälestussamba avas 30.jaanuaril 1994 Eesti Vabariigi president Lennart Meri..."

Valga Isamaaline muuseum rajati 29.09.2000.a., korraldades ka iga-aastaseid Vabadussõja-teemalisi ajalookonverentse.

     2000.a. valmis Tartu Ülikoolis ajaloolase Urmas Salo põhjalik töö "Paju lahingus 31.01.19. osalenud jõud ja lahingukaotused" (2000.a. Tartu Ülikooli ajaloo osakonna seminaritöö), samuti ilmus kaks artiklit "Paju lahing - müüt ja tegelikkus" (Ajalooline Ajakiri, 200, nr. 3) ja "J.Kuperjanov Paju lahingus" ( "Tuna 2004.a. nr.1), kus avaldati uut tõde lahingu käigust ja leitnant Kuperjanovi surmast.

     2008.a. avaldas harrastusajaloolane Olev Teder raamatu "Kutsar"  (OÜ Vali Press),milles käsitles põhjalikult leitnant  Kuperjanovi pataljoni võitlustee algust kuni Paju lahinguni, pakkudes välja ka arhiivipõhise versiooni J.Kuperjanovi hukkumisest ning oberst Kalmi kuritegude olemusest ja nende tagamaadest.

     2009.a. avaldas Mart Laar Sirbis artikli "J.Kuperjanov - iseseisvuse märter?", milles ajaloolane ei leia põhjust nimetada kangelast märtriks, küll aga "tüüpiliseks Vabadussõjas esile kerkinud nooreks ohvitseriks, kes rahulikule ning süsteemsele tegutsemisele eelistas improviseerimist..."   ( "Sirp" nr.9, 6.03.2009.)
   
       2009.a. aastal lisandus (O.Teder, konsultant U.Salo) J.Kuperjanovi elulugu käsitlev dokumentaalfilm DVD-l "Leitnant Kuperjanovi rääkimata lugu", milles näeb esmakordselt reaalseid J.Kuperjanovi sünni - ja I MS võitluskohti pildis.
     Oma uurimustöödega esitas ajaloolane U.Salo seega uue väljakutse leitnant Kuperjanovi viimase lahingu tõepärasemate sündmuste kirjeldamiseks. O.Teder`i harrastuslik uurimistöö arhiivides aga avas lõplikult J.Kuperjanovi olemuse, märterlikkuse ja surma põhjuste varjuküljed. Kokkuvõttes andsid U.Salo ja O.Teder seega viimse löögi 90 a. kestnud J.Kuperjanovi kohta käivate väärlegendide purustamiseks. Kas ka nende massilisele levikule?
    
    Vabadussõja ajaloo tähtsustamiseks, J.Kuperjanovi ja partisanide tegevuse uurimiseks ning tõese informatsiooni levitamiseks, samuti J.Kuperjanovi ideede propageerimiseks tuligi taasasutada Kuperjanovi-nimeline Selts.  Samal 2009.a. suvel otsustasid Ants Kuperjanov, Mihkel Raig ja Olev Teder asutada J.Kuperjanovi nimelise ühenduse, mis sai reaalselt teoks 23.12.2009.a. J.Kuperjanovi Seltsingu ja J.Kuperjanovi Seltsi asutamisega. Asutamisel osales 15 inimest. Seltsi üldkoosolek otsustas võtta Kuperjanovi Partisanide Polgu Seltsi, "Noorte Kuperjanovlaste Organisatsiooni" (alates 1948.a. "Salajane Kuperjanovlaste Organisatsioon"), "Kuperjanovi Pojad", 1954.a. asutatud "Kuperjanovlased" ja "Kuperjanovlaste Salk" kõik endised elusolevad või surnud liikmed J.Kuperjanovi Seltsi auliikmeteks.