Julius Kuperjanovi Selts
                          


MTÜ Julius Kuperjanovi Selts Tartu. Saada E-mail:  olev@kuperjanov.ee
        Unustatud elu - 92 aastat leitnant Kuperjanovi põrandaalusest tegevusest.
                                                         Koostas O.Teder

         Käesoleva aasta talvel täitub 92 aastat leitnant J.Kuperjanovi aktiivse põrandaaluse tegevuse algusest, mil ta asetas ka nurgakivi tulevase pataljoni loomisele. Saksa Keisririigi invasioon Venemaa äärealadele päästis küll endise Liivimaa provintsid kommunistlikest ümberkorraldustest, kuid lõpetas 24. veebruaril 1918.a., oma sündimise päeval, iseseisva Eesti Vabariigi toime Tartu linnas. Riia maanteelt mööda Promenaadi-Küüni uulitsat Keskturgu (Raekoja plats) sissemarssiv Saksa väeosade kolonn möödus teede äärtele uudistama saabunud arvukatest linnakodanikest.
Alice Kuperjanov meenutas:
"...sel saatuslikul veebruarikuu talvehommikul sõbralikult juttu vestes suundusime üle Kivisilla Suurturgu, Küüni ja Promenaadi tänavaid Riiamäe poole. K. (J.Kuperjanov - autor) kõneles küll ääri-veeri sakslaste võimalikust tulekust, kuid ilma kindlaid selgitusi andmata. Järsku ilmus käänaku tagant uhke ratsanik veel uhkema ratsu turjal, majesteetliku ilmega näol, käsi puusas ja ristid rinnas, nähtavale. See oli saksa väeosa juht von Winterfeld, kelle järel tuli orkester, hulk ratsanikke ja lõpul terve hulk jalaväge.
   Meie kohalikud sakslased, preilid ja prouad, rippusid hobuste kaelas kinni… Mäletan, kuidas Küüni tänava nurgamaja ülemisel korral (apteegi peal) daamid kõik harilikud toalilled potist murdsid ja läbi avatud akende sõduritele pildusid…
   …rongi lõpul toodi aga salk hulkuvaid vene sõdureid, kes oma väeosadest maha olid jäänud.. Samal ajal kui raekoja ees orkestri saatel "Oh võtkem Jumalat suust südamest nüüd kiita" lauldi, lasti Emajõe ääres Lao tänava nurga kohal vene vangid maha, millega saksa väed Tartu linna tervitasid..."  (kasutatud allikate loetelu allpool)

   Linna kuulutustetulpadele ilmusid Saksa komandandi käsukirjad, millel domineerisid sõnad "käsen" ja "lasen maha!" Kõiki endisi Vene väes teeninud ohvitsere kohustati end registreerima, mis sisuliselt tähendas nende arreteerimist ning vangilaagrisse toimetamist. Et Juliusel ja neiu Alicel seisis ees laulatus Kambja kirikus, põgeneti üheskoos maale Kambjasse, Alice vanemate  tallu. Olukorra tegi pingelisemaks asjaolu, et leitnant Kuperjanov oli Tartu Tagavarapataljoni poolt määratud linna miilitsa ülema asetäitjaks, kes vastutas Tartu heakorra eest. Arreteerimise hirmus otsustati kiiremas korras abielluda, et võimaliku vangilaagrisse saatmise korral pääseks abikaasa mehelt teateid saama. Kambja õpetaja aga keeldus pühalikust toimingust, sest kantslist olla kihlus alla kuulutatud vaid kahel korral kolme asemel. Kas mõjus jumalasulasele Juliuse veenmisoskus või rahapildi mõju ei ole teada, kuid laulatus toimus siiski 26.veebruaril 1918.   
    Sakslased panid Eesti ohvitsere uskuma, et lubatakse moodustada rahvuslikke territoriaal-vägesid, kuid 2.märtsil, Saksa Komandatuuris registreerunud meeste väljumisel Raekoja platsile, need arreteeriti. Osavalt petetud vangid suunati otse vaksalisse, laaditi loomavgunitesse ja sõidutati Riia poole. Ladusat reisi venitas varem purustatud sild Elvas, aga nurjus lõplikult Pukas, kus Purtsi jõe ülesõit osutus ületamatuks. Sakslaste pealetungi takistamiseks lõhuti mõlemad raudteesillad paar päeva varem. Ei pea kaugelt otsima "süüdlaste" juhti, see oli leitnant Kuperjanov, mida ta korraldas Tartu linna kaitse eesmärgil.
    Pukast toimetati vangid Valgani jalgsi, kus tehti 3.märtsil ööbimiseks peatus. Moodustati 10-mehelised grupid, keda ruumipuudusel lubati tuttavate vastutusel korteritesse. Leitnant Kuperjanov sokutas ennast osavalt ühte gruppi 11-daks ning mõni minut enne liikumiskeelu algus pääses linnast põgenema. Vaatamata jalgade väsimusele, vana reiehaava tundlikkusele ning kergele rõivatusele tuli tal siiski enamus tagasiteest rännata jala, vaid üle Pühajärve jää pääses reel, kuni viimaks jõudis Pangodisse tädi juurde puhkama. Siit jälle jalgsi läbi metsatukkade tagasi Tartusse, kus 5.märtsil kell 5 hommikul avas Alice abikaasa koputuse peale Turu tn. 11-a korteri ukse.
   Tollane tõsine rahva viha mõisnike vastu kandus loomulikult üle sakste patrooni - Saksa Keisririigi sõjaväe peale. 5 kuud varem kui Saaremaa Tagalahelt maale saadetud dessandid saare vallutasid, viibis leitnant Kuperjanov Moskva haigemajas, kust äreva teate peale sõbrale kirjutas:
"Viimane teade oli mulle liig põrutav, iseäranis selle pärast, et minu arvates saarte langemine õige tume on, võib-olla niivõrd tume, et iga sõjamees seda meelde tuletades punastama peab. Tead, teeniks praegu kõige parema meelega ükskõik, mis väes, kasvõi hiina sõjaväes..."

Öeldu väljendab nördimust ja lootusetust. Siit sai Kuperjanov tugeva tõuke, olgugi vastu keelde, kodumaale tõtata. Mõni nädal hiljem oli oma lonkavatel jalgadel juba ametis Tartu Tagavarapataljoni 7. roodu noorema ohvitserina, siit edasi 10. roodu ülemana, kuigi puuduvate dokumentide ning arsti juurde tuli hiljem Moskvasse naasta.
      J.Kuperjanovi põrandaalune tegevus isamaa kasuks algas kohe pärast haiglast väljakirjutamist, kui ta 1917.a. detsembri alguses saabus lõplikult Venemaalt ära rahvuslikku Tartu Tagavarapataljoni, et asuda teenistusse komandöri abina. Juba 17.detsembril lähetas pataljon ta Petrogradi Sõjaväelaste Keskkomiteesse. Kindlasti aitas käik mõista tulevaste sündmuste arengut, samuti värskendada suhteid ohvitseridest sõjakaaslastega, kes teenisid Eesti kasuks punaväes või viibisid siin paguluses. Ei saa mööda minna ka eraelulistest seikadest, nagu kosjakäik koolikaaslase, tulevase abikaasa Alice juurde. Naine pöördus kuu hiljem, pärast ligi kolme aastast eemalviibimist jälle Tartusse tagasi.
    Eriti pingeliseks läks olukord kodulinnas aasta lõpuks, mil kohalikud punased nõudsid ohvitseridelt pagunite mahavõtmist, sest "seltsimeestelt nõuti võrdsust", millega aga leitnant Kuperjanov ei tahtnud leppida, ka kohtus mitte:
"Teie olete proletaarlased või tahate vähemalt proletariaadi nimel kohut mõista. Ka mina olen proletaarlane ega taha seda uskuda, et teie võite mind karistada sellepärast, et ma paguneid kannan, kuna ma need olen ära teeninud!"
Kohtu otsusest ei puudunud palju, et venelasest prokuröri nõudmisel mees maha oleks lastud, hullemast päästis vaid sõdurite hääl. Seejärel taheti teda vangi saata. J.Kuperjanov:
"viimasel ajal läks komissariga kahekesi teenimiseks, lubas mind kui kontrevolutsionari Naissaarele kindlusse tööle saata, mina aga lasksin ta staabi kirjutajate poolt õige lahkesti välja visata."
Tüli lõppes siiski vaid vabanduse kirjale allakirjutamisega ning ajalehes "Edasi"  avaldamisega.
    Põrandaalust tööd Tartus meenutas Alice Kuperjanov:
"Minu korter oli siis omapäraseks salajaseks bürooks, siin käidi kohtumas, üksteiselt teateid saamas ja toomas... Elasime kui kirjaoskamatud. Või kui kirjutasime, siis shifreeritult...Luusiti enamlaste hulgas tähelepanematult või võõraste, kahtlust mitteäratavate isikute näol ringi, vahest isegi maskeeritult".
  Saksa okupatsioonipäevade esimene ametlik põrandaalune koosolek Tartus toimus mais 1918. Päeva tn. 1 majas, kus elas ltn. J.Gnadanteich, Kuperjanovi pataljonikaaslane.  Alice:
"Tuli ettevaatlikult vähekese rahvuslikku enesetunnet eestlaste hinge kas või ainult sädemekesena hõõguma panna. Suure hulga meie rahva juhtide kui ka nende Tartu meeste arvates olime küllalt küpsed selleks, et ise oma rahva elu juhtida... J.Kuperjanovile oli koosolekul määratud organiseerija-juhi osa, eriti Tartumaal, sest tema oli olukorrast seal teadliku..."
    Esialgu ei tahtnud Julius pakutud ametit vastu võtta, sest Tartumaal elas temast kõrgema aukraadiga tegelasi, isegi üks alam-polkovnik, kuid keegi, vaatamata korduvatele pöördumistele ei julgenud põrandaalust tööd juhtida. Algul käidi koos A.Bachmanni korteris, siis vahelduseks "Postimehe" toimetuses. Et puudus alaline teenistus, sundis kallis elu ja politsei salaluure jälgiv silm rahatu Kuparjanovi abikaasaga tagasi maale, Kambjasse ämma-äia juurde Soe tallu.
     Okupatsioonivaenulik tegevus maal oli ohutum ning leitnant Kuperjanovist sai talumees Julius, kes vedas vankril nisu ühest veskist teise ja sealt jälle kolmandasse, et nõndaviisi terves lõunapoolses maakonna osas organiseerida igasse kihelkonda kindel mees koos usaldusväärsete talunikega, keda vajadusel okupatsioonivõimude keelatud Omakaitsesse mobiliseerida.
     KL Tartumaa Maleva sünnipäevaks saab lugeda 23.06.18. kui J.Kuperjanov riputas Kambja surnuaia väravale üleskutse allumatusele Saksa okupatsioonivõimudele. Kusagilt hangitud Tartumaal elavate ohvitseride nimekirja alusel formeeris Kuperjanov salaja juba sama aasta juuli lõpuks märkimisväärse hulga maakonna isamaalisematest inimestest. Teoga saavutas seesuguse taseme, et teist nii edukat, sugugi mitte palju öelda: iseseisvusele andunud ja organiseeritud rahvakildu mujal okupeeritud Eesti Vabariigis oli raske kõrvale leida. Veel oli raske, sest Kaitseliidu ideed endise Omakaitse eeskujul uuenesid alles sügisel, Punavägede pealetungi ning Saksa vägede taandumise tõttu kui enamus kõrgemaid ohvitsere julges viimaks pea liivast välja tõsta.
     Kogu okupatsiooni perioodi jooksul ei loobunud J.Kuperjanov nagaanist, mida magadeski padja all pidas. Hulljulge mees kasutas erinevaid sidemehi, sest kaugematesse piirkondadesse ta ise ei jõudnud, nagu näiteks Maarja-Magdaleena kihelkonda. Tollane leitnant Soodla, kes seal elas, sai nõnda Kuperjanovilt, keda ta isegi veel ei tundnud, kirja, milles kaunikesti selgelt oli välja öeldud, mida soovitakse või nõutakse. Soodlast sai hiljem kangelane, kes partisanide pataljonis hiilgas sellega, et esimesena Paju lahingus oma alluva rooduga mõisasse võitles. Tema elulooline saatus oligi Kuperjanovi komandöridest üks õnnelikumaid ning maise teekonna rahulik lõpp saabus 1965.a. Saksamaal Goslaris, eemal punavõimude kättemaksu himust.
     Usaldusalustega peeti läbirääkimisi näitemängu või lauluharjutuste juures Kambjas, kust Julius palju ei puudunud, samuti pühapäeviti kohalikul surnuaial kohtudes naabruses elavate vandenõulastega. Teistega "peeti kõnetunde" korra kuus Tartus. Alice:
   "Huvitav oli sääraseid mehi käidaval tänaval jälgida. Tulevad teineteisele vastu nagu võõrad. Kumbki pool korralikult "tere" ei ütle. Üks pomiseb seeasemel mõne äriakna või kuulutusetulba asukoha ja siis minnakse rahulikult edasi. Tüki aja pärast võis kahte meest kas akna või posti juures jälle raamatuid vaatamas või kuulutusi lugemas näha...Ka posti teel saadeti kirju...mõni peokutse või peokirjeldus...Mõistis see, kes sõnade tähendust teadis."
   Teisel pool Peipsi järve teenis Oudovas punaväelaste kasarmus laskemoona laoülemana Kuperjanovi sõjakaaslane kapten Keske. Kahe mehe kirjavahetusest võis võõras lugeda metsikutest pummeldamistest. Ikka nii palju "viina" joodud ja kui mitu "õuna" pääle söödud, mis tegelikult tähendasid granaatide ning pommide arvu (100-ga korrutades). Kirjutamisel kasutasid mõlemad pooled ühesuguseid aukudega shiffertabeli lehti, kuhu vajalikud sõnad ja numbrid muu mulina kõrvalt sisse kirjutati.
     Ühel sobival ööl pidigi Kuperjanovi vend Eduard koos tugevamate koolikaaslastega Treffneri gümnaasiumist üle järvejää minema, et laost suures koguses mitmesugust kraami kätte võidelda ning see kodumaale toimetada, sest väeosas viibis kaitseks vaid paar laisklevat kompaniid. Viibinuks sakslased Eestis ühe kuu kauem, olnuks tegu ka tehtute kirjas.
    Kuperjanov otsis oma muude ülesannete täitmiseks alul võimalusi saada ametlik sõiduluba Venesse, kuid sakslaste kahtlustuste tõttu jäi ettevõtmine katki. Tema asemel sõitis siis salaja üle järve kompanjon J. Gnadanteich, kelle kapten Keske võttis Petrogradi kaasa kui "õige mehe omade - punaste hulgast", et punaväe koosolekute kõrvalt toimetada hõlmavarjulisi isamaalisi tegusid. Nimelt peeti Venemaa "kommuunade hällis" läbirääkimisi sealviibiva polkovnik Laidoneriga ning hr. Seljamaaga, keda informeeriti Tartu ning Tallinna asjade käigust. Laidoner olevat saadikutele öelnud:
"Siit juhtnööre anda on raske, tehke ise, mis võimalik. Küll ma olen õigel ajal kohal."
    Tehtigi, mis võimalik. Koguti relvi, loobiti kaikaid sakslaste majanduslikku masinavärki, kutsuti rahvast seadustest kõrvale hiilima, trükiti "Postimehe" toimetuses lendlehti. Ailce:
      "Suve jooksul oli üldine organiseerimistöö läbi viidud, nii et augusti lõpuks olid Tartumaa igas vallas oma kindlad üksused laskeriistade ja laskemoona tagavaradega olemas."
      Et põrandaalust tööd maakonnas tõhusamalt juhtida asus Kuperjanovite pere augusti lõpus elama tagasi Tartusse Aida 4-a väikesesse hoovimajja. Siin käisid koos A.Bachmann "Postimehest", kujur Eller, linnavalitsusest Mikkelsaar, kapten Eller, ltn. Gnadanteich, samuti tollal üleni habemes, hilisem soomusrongide divisjoni ülem kapten Parts, vell lipnik Riives Kambjast, Erlich Vastse- Kuustest, hilisem kriminaalkomissar Tillisoo ja paljud teised kihelkondade usaldusaluste rakukeste ülemad, kes jäid enamasti toimekamateks keskastme või madalamateks ohvitserideks.
    Tallinnast käis kohapeal polk. A. Seiman, mujal Tartu linnas kohtuti ühe Kaitseliidu looja, tulevase kindral Põdderiga, juhtnööre saadi polk. Larkalt. Tartu asjaajmist tunnustati Eestis sedavõrd, et kui pealinna põrandaalustel oli tarvis komandeerida kedagi Narva või Venemaale, siis sidemehe rollis polk. Seiman tõi ülesande Tartusse Kuperjanovi kätte. Sõiduks vajalikke "Ausweise" varastati kohaliku komandatuuri laualt, mis täideti valenimede ning piltidega. Kord jäigi Kuperjanov Narvas sakslaste tähelepanu alla, nii et vangistamishirmus rongisõit tagasi koju ei tulnud enam kõne alla. Mees kõndis Narvast Tartusse jala mööda Peipsi järve äärt, külastades samal ajal teele jäävaid võitluskaaslasi. Seiman ei jõudnudki teda ära oodata ning lahkus Tallinnasse. Kuperjanovi I MS saadud haav tegi pikkade käimiste peale jälle valusid, mistarvis kasutas ta kõndimisel keppi abiks. Selles õõnsas, alt kummikorgiga suletud kepis kandis aga tervet lasu erinevaid šifreeritud dokumente: usaldusaluste meeste nimekirjad, relvade asukohad ja laskemoona kogud. Leidlikult tehtud jalutuskepp käis ltn. Gnadanteichiga isegi Petrogradis polk. Laidoneri juures ära. Sõnaaher Ltn. Kuperjanov kirjeldas oma ohtlikku Narva seiklust ise lühidalt:
"Vahete-vahel visati kui kuuma vett kaela!"
      Kuperjanovi tolle aja tegevus on tänaseks unustusehõlma vajunud või ka üldse huvi puudumisel kõneaineks tõstatamata jäetud. Nimelt tegi leitnant Kuperjanov kaastööd Inglise salaluure ametiga Intelligence Service, varustades viimast teadetega Tartu-ja Võrumaal asuvatest Saksa väeosade koosseisudest ja liikumistest. Tema salamärkmik kubises andmetest väeosade liikide, asukohtade, relvastuse ning läänerindele ümberformeerimiste kohta. Andmed saabusid tuttavalt treffneristilt, kes ladusa saksa keele oskusega sõbrustas 60. armeekorpuse staabi, Komandatuuri, Soldatenheimi ning raadiojaama sõduritega. Materjalide üleandmine inglastest ohvitseridele toimus aga sealpool Narva jõge, mille piiriäärsetesse okastraadi liinidesse sisestasid sakslased elektrivoolu.
      Taoline tegevus võis kasvõi pisiosas kuuluda ka leitnant Kuperjanovi teenete hulka, et inglise laevastik Vabadussõja alguses Eestile appi tõttas. Kuperjanovi keelteoskus lubas tal võõrkeeltest parajal määral rääkida inglise ja saksa keelt, hästi soome keelt, väga hästi vene keelt ning samal suvel alustas Kambjas veel lisaks prantsuse keele õpinguid. Vaenlase leeris luurata ning vajalikke andmeid koguda ta mõistis  samuti hästi, sest kaks aastat luuregrupi ülemana I MS rindel austerlaste-sakslaste kaevikute piirkonnas öösel magajate magusat und häirida õpetab nii mõndagi. Esiteks muidugi ellujäämisoskust, samuti oskust hinnata vastase suurust, jõudu ning varustust, tema kavalusega ärapetmist, õpetab aktiivseid võitlusviise, kuidas puhkajate und häirides neid päeval unisest peast maha kõmmutada, sest magamata öö nõuab päevalt lõivu.
    Tal sai I Maailmasõjas luuramistest isegi nõnda kõrini, et palus ennast varsti tagasi jalaväe roodu koosseisu arvata. 5.grenaderipolgu I pataljoni 10. roodu juhina astus ta jalg rünnakul esimesena vaenlase kaevikusse, jättes mehe aga taganeva sakslase heidetud käsigranaadi lõhkemise ohvrina sinnasamasse haavatuna ka lamama. Esimeseks tahtjaid oli palju, mille pärast hukkus ohvitsere karjade kaupa. Põhjuseks ikka seesama ihaldatav Georgi rist, millega kaasnes muuhulgas aadliau omandamine. Kaasvõitlejatest soldatite ettepanekul annetati Kuperjanovile IV järgu rist nr.941651. Muide vahepalana olgu öeldud, et kindral Tõnisson teenis ilmasõjas samad kuus risti, mis Kuperjanovgi, kuid seitsmendat - Georgi oma, ta ei saanud.        
    Eelpool jutuks olnud Narva käigu kõrvaleesmärgiks sai üllatuslikult Tartus levinud kuulujutt, et Narva põrandaaluseid ähvardab reetmise oht. Kohapeal selgus siiski, et aferist Lepik soovis sel teel Tartu omadelt 10.000 rbl. välja petta. Tekkinud "sõnasõjast" arreteerisid sakslased Kuperjanovi ja hoidsid teda kolm päeva arestikambris. Mehe päästis ääretu rahu ning külmus, millega ta oma arreteerijatesse suhtus, sest mingit süüd tuvastada ei õnnestunudki. Siit järgnesid edasised käigud piiri taha ning jalgsi tagasitulek Tartusse.   
       Tollastel ärevatel aegadel muutus "Postimehe" toimetus põrandaaluste mitteametlikuks staabiks. Ka J.Kuperjanov oli ajalehe kaastööline ning tema usaldusmeheks sai lehe juhtiv tegelane A.Bachmann. Sakslased kaalusid novembri algul, veel nädal enne Keisririigi lõpukellahelinaid 1918. a. isegi "Postimehe" tegevuse piiramist. Sellest kuulnud, saatis Kuperjanov 10-mehelise salga Viira juhtimisel toimetust kaitsma. Sakslased tungisid aga tagauksest sisse, nõudes ruumide vabastamist, mille peale lisaks muudele karmidele ütlustele vastas Viira:
"Meie reserv on suurem!"
  Nii jäigi toimetusse kaks valvemeeskonda. Sakslaste täielikuks linnast lahkumiseni kulus veel aga mitu nädalat, mistõttu salategevus toimetuses jätkus sakslaste juuresolekul edasi. (Ma ei tea, kas "Postimees" oli novembris 1918. lubatud trükkida või mitte, aga fakt on see, et Viira tõi iga päev põues salaja pataka ajalehti trükikojast välja - O.T.)
     Kunagiseks ärkamisajaks tarvisminevate relvade kogumine ja peitmine muutus okupatsiooni ajal justkui mingiks hasartseks mänguks, kuid samas väga ohtlikuks "haiguseks". Kuperjanovite Koidu ja Kesk tn. õpilaskorteri II korruselt toimetati suve hakul läbiotsimise kartuses otse Saksa politsei silme all piimapüttides maale terve arsenal relvi ja granaate. Isakodusse Lallil peideti veel suur hulk relvastust. Kaebuste tõttu otsiti majapidamine mitmeid kordi läbi, mille tulemusena oli Tartu komandant, major Steffens, sunnitud väljastama käskkirja 14.05.18., mille punkt 5 kirjutas ette:
"On mitu korda ette tulnud, et 8.armee ülemjuhataja käskkirja vastu 15.02.18. nr. 1 ikkagi laskeriistu, laskemoona ja lõhkeaineid maaelanikkude iseäranis valgustkartvate, kahtlaste inimeste, kes korraldavat väikesõjasalkasid, käes on. Niisuguseks laskeriistade, laskemoona ja lõhkeainete viimaseks äraandmise tähtajaks komandatuuris on 18. mai kindlaks määratud. Kui siis veel laskeriistu peaks leitama, võetakse suuremal jaol kordadel surmanuhtlus tarvitusele..."  
     1918. a. novembri lõpus tungis maale Punaarmee, algas Vabadussõda. Kuperjanovi isatalu heinte alla peidetud kaks kerget kuulipildujat olevat Narva rindel tollal meie kaitseliitlaste käes üldse esimesed tegusad tapariistad. Nood saadeti salaja Tartust rongiga Narva, sest sakslased keelasid ikka veel eestlastel relvastuda. Edasi järgnesid korratused sakslaste taganemisega, Kalitseliiduks vormistamise aeg, kus maakonna Kaitse Liidu ülem Kuperjanov veel sakslaste Tartus viibimise ajal tekitas viimastes parajat meelehärmi, kui ise väikese ratsasalga eesotsas Raekoja platsi Suurturg 10 maja üle võttis ja seal ees korda pidama hakkas. Algas punaste sissetung Lõuna-Eestisse, ebameeldiv Tartu äraandmine ja ärevad Puurmani päevad.
       Tõeliselt kartmatu isamaa patrioodi tehtud suur töö on vajunud teenimatult aegade hämarusse. Leitnant Kuperjanovi suletud isiksust, tema vähest jutusoovi võtavad hästi kokku ta enda lausutud sõnad Tartu Tagavarapataljoni ajast, kui "kommuunad" pidasid vajalikuks Tartu linnaelu korraldada:
"Mina pole ei poliitika ega kirjamees... Kui vaenlasele tarvis kuuli rindu saata või teda peajagu lühendada, siis olen ma igal ajal valmis!"
  Peab märkima, et just Juliuse kinnisuse tõttu on kaduma läinud märkimisväärne osa tema tegevusest. Mehe tagasihoidlikkus ning sõnakehvus "võõraste" ees jättis ta paljudes küsimustes ja arusaamatustes hiljem kaitseta. Tühjade sõnade pildumise, enesekiitmise, uhkeldamise või sõnade "võiks teha" asemel ütles ta otsekoheselt:
"Arad jäägu koju!",
asudes ise kõige ohtlikemate positsioonide etteotsa, kartmata surmahirmu ja tahtmata olla "lammas, keda korralt maha tapetakse!" Nõnda toimis ta õpilasena Õpetajate Seminaris, I MS rindel, okupatsiooni ajal Tartus, siis Puurmanis, Tartu vabastamisel, rääkimata edasisest tegevusest kuni Paju lahinguni välja - seega kogu oma lühikese elu. Leitnant ei oodanud ei kiitusi ega auavaldusi, ta tegi lihtsalt seda tööd, mida pidas kõige olulisemaks oma elus : võitlust vaba ja sõltumatu isamaa - Eesti Vabariigi eest.

Kasutatud kirjandus:
A.Kuperjanov "J.Kuperjanovi kaaslasena Saksa okupatsioonist Paju lahinguni"
"Postimees" 02.02.1925.a.,
"Uus Sõna 04.02.35., 28.02.35.
"Sõdur" 28.01.39.