Julius Kuperjanovi Selts
                          


MTÜ Julius Kuperjanovi Selts Tartu. Saada E-mail:  olev@kuperjanov.ee
                                                                Allikmaterjalid

1. Ajalookirjandus Kuperjanovi pataljonist.( Koostas Urmas Salo)
2. Väärinformatsiooni allikad kommentaaridega. (Koostas Olev Teder)
3. Mõned uuemad artiklid ja raadiosaated.


     1.    Ajalookirjandus Kuperjanovi pataljonist ja Paju lahingust. ( Koostas Urmas Salo).

        Ehkki 20 iseseisvusaasta jooksul avaldati sõjaeelses Eesti Vabariigis palju Vabadussõjas osavõtnute mälestusteraamatuid ja väeosade ajalugusid jäi ilmumata põhjalikum ja tõepärasem ülevaade Kuperjanovi partisani pataljoni (polgu) ajaloost Vabadussõjas ja Paju lahingust.

       Esimese ülevaate Kuperjanovi partisanide ajaloost, sh ka Paju lahingust andis ajakirjanik ja publitsist Eduard Laaman (1888-1941) Soomusrongide Brigaadi Ajaloo Komitee ülesandel ja kaastegevusel 1923. a ilmunud raamatus soomusrongidest Vabadussõjas: "Soomusrongide diviis Vabadussõjas. I. Punaväe sissetungimine ja väljatõrjumine" (uus väljaanne 2009). Laaman kasutas palju mälestusi ja seetõttu esineb raamatus ebatäpsusi ja liialdusi. Kuna tähelepanu ei pööratud Soome Põhja Poegade arhiivimaterjalidele ega Soomes ilmunud mälestusteraamatutele on Paju lahingu käsitlus puudulik.
      Soomes ilmus juba 1921. aastal kaks üsna põhjalikku ülevaadet Soome vabatahtlikest Eesti Vabadussõjas: Soome hilisema hõimu- ja üliõpilasliikumise poliitiku, filoloogi ja kirjaniku Vilho Helaneni (1899-1952) koostatud "Suomalaiset Viron Vapaussodassa" ja Põhja Poegade rügemendi ülema ooberst Hans Kalmi (1889-1981) mälestusteraamat "Pohjan Poikain retki" (eesti keeles: "Põhja Poegade retk". Viljandi, 2008). Helaneni raamat sisaldab Põhja poegade mälestusi, sealhulgas I pataljoni ülema leitnant Erkki Hannula kriitilist ülevaadet Paju lahingust. Kalmi mälestusteraamatu toimetamisel osalesid ka teised Põhja Poegade rügemendi ohvitserid ja võitlejad ning sellele on lisatud ka dokumentaalmaterjali. Kalm vaikib oma raamatus mõned olulised Paju lahingu seigad maha.
     Kuperjanovi pataljoni ajaloost kirjutas ka pataljoni (polgu) ülem pärast Kuperjanovit kolonelleitnant Jaan Unt (1894-1974). Tema Kuperjanovi pataljoni fondis Riigiarhiivis säilinud ettekandes "Kuperjanovi partisanide lahingud  Vabadussõjas 25.-30.01.19" on kajastatud 30. jaanuaril toimunud Paju lahingut.
     Vabadussõja aegne Soomusrongide divisjoni (diviisi) ülem kolonel Karl Parts (1886-1941) kirjeldas oma 1931. ilmunud mälestusteraamatus "Kas võit või surm." 2. köites (kordustrükk 1991) pikalt Kuperjanovi pataljoni ajalugu. Kuna Parts kasutas Laamani koostatud raamatut ja soomusronglaste materjale, sest ta ise oli haavatasaamise tõttu soomusrongide divisjoni juhtimisest 22. jaanuarist 1919 eemal, leiduvad selles Laamani raamatuga sarnased vead. Parts esitas raamatus ka oma hea sõbra Julius Kuperjanovi eluloo, kuid ta ei teadnud Paju lahingu üksikasju. Ta kasutas aga Helaneni raamatut ja andis kriitilise hinnangu Kalmi tegevusele lahingu juhtimisel.
     Kuperjanovi pataljoni ajalugu hakati uurima ka Vabadussõja Ajaloo Komitee töökomisjonis. 1928-29 töötas selles töökomisjonis leitnant (1932. a-st kapten) Adolf Kuusental (1898-1935). Tema 1933. a valminud uurimus "Paju lahing 31.01.19" on säilinud käsikirjana Vabadussõja Ajaloo Komitee arhiivifondis Eesti Riigiarhiivis. Kuusental andis esmakordselt nii Kuperjanovi partisanide kui ka Põhja Poegade arhiivimaterjalidele tuginedes põhjaliku tõepärase ülevaate lahingust ja selle eelloost. Kuna selles kritiseeriti ooberst Kalmi lahingu juhtimist ei saadud seda publitseerida. Kahjuks kpt Kuusental suri peagi.
     Kuperjanovi partisani pataljonis algselt 3. roodu vanemohvitserina teeninud kolonelleitnant Johannes Soodla (1897-1965) avaldas ajalehtedes mitu artiklit, 1934. a "Mälestusi Kuperjanovi partisanide tegevusest Valga operatsioonis, jaanuaris 1919. a" (Vaba Sõna, 1934, 2.-6. veebruar). 1938. a koostas Soodla Vabadusristi päevadel Valgas esinemiseks põhjalikuma ettekande "Paju lahing 31. jaanuaril 1919". Seejuures kasutas ta ära Kuusentali uurimust. Ettekanne oli asjalik ja tõepärane ehkki Kalmi otsest kritiseerimist välditi.
1935. a ilmus endise Kuperjanovi pataljoni ohvitseri Eduard Grosschmidti (hiljem Suursepp, 1896-1975) mälestusteraamat "Pealuu märgi all" (kordustrükk 1995). Kuna kirjutaja teenis pataljonis alles 1919. a juunist pole see pataljoni varasema ajaloo kirjeldamisel väga usaldusväärne. Raamatut on huvitav lugeda, kuid Paju lahingut on selles eriti fantaasiarohkelt kujutatud.
      Vabadussõja Ajaloo Komitee töökomisjonis jätkas Paju lahingu uurimist kapten Jakob Saidlo (end. Sommer). Tema käsikirjast on Riigiarhiivis säilinud 1936. a juunis kogutud kohalike elanike mälestused.
      Kuperjanovi pataljonis 1929-39 teeninud leitnant Osvald Pirn (1901-1942) koostas umbes 1936. a "Ülevaate Kuperjanovi partisanide ajaloost", mis on sisult puudulik, sarnane varasemate mälestusteraamatutega. Pole kasutatud Põhja Poegade arhiivimaterjale ja autor ei teadnud Kuusentali uurimust. Pirni töö on säilinud käsikirjana Tartu Ülikooli raamatukogus ja Riigiarhiivis.
      J. Kuperjanovi tegevusest enne lahingut ja haavatute evakueerimisest saab hea pildi Alice Kuperjanovi mälestusteraamatust "Julius Kuperjanovi kaaslasena Saksa okupatsioonist Paju lahinguni", mis ilmus 1937. a Tartus (kordustrükk Tallinn, 2008).
Lahingus osalenud Põhja Poegade mälestusi ja dokumente on avaldatud 1936. a ilmunud kogumikus "Vabadusmonument" II.
1937. a valminud koguteose "Eesti Vabadussõda 1918-1920" I köide (kordustrükk 1996) on üldiselt asjalik, kuid Paju lahingu juhtimise üksikasjad on maha vaikitud. Selles puuduvad ka täpsed andmed lahingus reaalselt osalenud jõududest ning lahingukäik on ajaliselt määratlemata.
      Veel 1939. a valmis leitnant Ernst Õunapuu (1909-1942) Sõjakooli lõputöö "Meie vägede operatiivne ja taktikaline juhtimine vastupealetungi  kestel Lõunarindel 1919. a jaanuaris ja veebruaris". Selles on pikemalt ja kriitiliselt käsitletud ka Paju lahingut ja selle eellugu. Õunapuu lõputöö, mis Kuusentali uurimuse kõrval on kõige usaldusväärsem, on säilinud käsikirjana Riigiarhiivis.
      Tollases Eesti Vabariigis ei saanud Vabadussõjast kõike tõepäraselt ja kriitiliseltt avaldada, sest sõjast osavõtnud olid juhtivatel kohtadel kaitseväes ja mujalgi. Polnud võimalik kirjutada kõike ka hädas appi tulnud põhjanaabritest. Ehkki Julius Kuperjanov tehti sõjakangelaseks, süüdistati teda alusetult Paju lahingus rünnakuga kiirustamises suurte kaotuste põhjustamises.

Nõukogude periood
      Nõukogude perioodi allikates esineb palju laimu, liialdusi ja mahavaikimisi.
Nõukogude poolt puudutavatest käsitlustest on asjalikum Lätis koostatud Läti küttide ajalugu "Istorija latõsskih strelkov (1915-1920)" (Riga, 1972). Selle materjali on lühendatult kasutatud Eestis 1982. a ilmunud koguteose "Revolutsioon, kodusõda ja välisriikide interventsioon Eestis (1917-1920)" II köites (Tallinn, 1982).

Eesti Vabariik
      Hannes Walteri artiklis Vabadussõjast ("Eesti Vabadussõda 1918-1920" - Vikerkaar 1989, nr 5) on Paju lahingut väga lühidalt kirjeldatud.
      Evald Laasi oma artiklis "Paju lahing" (Horisondis nr 2, 1991. a) tõstatas küll seniste käsitluste probleemid, kuid eksis ise allikate ebakriitilise ja piiratud kasutamise tõttu. Kuperjanovi tegevust on halvustatud ja vigaselt on esitatud lahingus osalenud punaarmee jõud ja lahingukaotused.
     2000. a valmis Tartu Ülikooli ajaloo osakonnas Urmas Salo põhjalik seminaritöö "Paju lahingus 31. jaanuaril 1919 osalenud jõud ja lahingukaotused". Urmas Salo avaldas Paju lahingust ja Julius Kuperjanovist ka kaks artiklit: "Paju lahing - müüt ja tegelikkus" (Ajalooline Ajakiri, 2000, nr 3) ja "Julius Kuperjanov Paju lahingus" (Tuna, 2004, nr 1). Neis artiklites avalikustati tõde Paju lahingust ja Julius Kuperjanovi surmast.
    2008. a andis harrastusajaloolane Olev Teder välja raamatu Julius Kuperjanovi elust ja võitlusteest "Kutsar". Selles on põhjalikult ja kriitiliselt käsitletud Kuperjanovi pataljoni võitlusteed ja Paju lahingu üksikasju. 2009. a valmis ka videofilm Julius Kuperjanovist. Nii said ümber lükatud kõik Kuperjanoviga seotud valekäsitlused.

Urmas Salo

     2. Väärinformatsiooni allikad kommentaaridega. ( Koostas Olev Teder)

                       Alice Kuperjanov, kui abikaasa Juliuse kõige lähedasem elu-ja võitluskaaslane, üllitas 30.date aastate lõpus oma raamatu "J.Kuperjanovi kaaslasena Saksa okupatsioonist Paju lahinguni". Selles kirjeldab ta üsnagi põhjalikult sündmusi, milles ta isiklikult leitnant Kuperjanovi kõrval viibides osales. Ometi jäävad ka talle, vaatamata armastatud abikaasa selgitustele, arusaamatuks nii mõnedki seigad käimasoleva Vabadussõja kummalistest üksikjuhtumitest. Näiteks Juliuse sõjapäeviku kadumise lugu või partisanide poolt sooritatu üksikasjaline kirjeldus. Ta kurdab:
            ". . . partisanide esialgne tegevus kuni Paju lahinguni ongi väga pealiskaudselt kujutatud, sest puudub
                 üksikasjaline materjal. . ." 
      Tegelikult materjal ei puudunud, see oli arhiivides olemas, kuigi tõsi tollal salastatud. J.Kuperjanovist hakati aga juba enne Paju lahingut looma allumatu ja ülemustega alalõpmata nääklevat ohvitseri kuju, keda ei säästetud pärast surma ka Paju lahingu jäärapäise juhisüüdlase otsingutel. Suurepärasemad  leitnant Kuperjanoviga seotud väärinformatsiooni allikad on järgmised:
   
1.  Sisekaitse ülem polk. Põdder  leitnant Kuperjanovi salga kohta:
  "...salgast teada nii palju, et salk tihti ülemusele (polk. Unt) vastu hakanud ja käskusid mitte täitnud..." ( "Kup.Part. salga  kirjavahetus", ltn. Kuperjanovi 19.01.19. kaebekirjast 2. diviisi ülemale polk. Puskarile pärast Tartu vabastamist)
   Kommentaar: Üldise vaenlase pealetungi ajal Vabadussõja alguses, mil  2. diviis ning sealhulgas polkovnik Unt`i 2. polgu laialijooksnud väeosade riismed koos juhtidega taganesid 1918.a. detsembrikuu kolme nädalaga riigi lõunaaladelt kuni Viljandi ja Põltsamaani, seati leitnant Kuperjanovi olukorda, kus rinde esiliinil tegutsemine nõudis temalt üliettevaatlikku suhtumist kõrgemalt tulevatesse käskudesse. Teadaolevate faktide taustal esines juhtumeid, kus leitnant Kuperjanovit eksitati käskude-keeldude andmisel, mistõttu taganemisele lõpu teinud partisanide salga ülem ei saanudki alati alluda mõningatele arglikele või ebakompetentsetele korraldustele, mis tema salga eduka ja koordineeritud tegutsemise eesmärkidele ei vastanud.

2.   Vabadussõja Soomusrongide Divisjoni Ülem ning hilisem kolonel K.Parts oma mälestuste kogumikus "Võit või surm" - ilmunud 1931.a. "Uudislehe" kirjastuse väljaandena, kordustrükk AS "Printest" Tallinn 1991(lk. 115):
"Ka soomusrongide divisjoni ülem kpt. Irw oli Kuperjanovit Paju suhtes hoiatanud, ning palunud:
rünnakut mitte ette võtta, kui jõuavad kohale soomusrongid ühes oma tugevate dessantosadega - keda oli umbes 600 lahingutes vilunud meest..."
   Kommentaar: K.Parts viibis nimetatud Paju lahingu ajal haavatud käega Tartus Mellini haigemajas ega teadnud tegelikku olukorra seisu ning  kirjutas oma raamatusse arvamuse läbi kapten Irv`elt kuuldu. Kapten Irv aga ei saanud leitnant Kuperjanovit mitte mingil viisil rünnaku eest hoiatada või paluda sellega oodata, sest rünnaku käsklused olid juba varem antud:
       1) Lõunarinde juhi kindral Wetzeri päevakäsu nr.1 korraldusega 28.01.19.a.:
"...Pealetungi algus 30.01.19. kell 7..."
       2) Valga vabastamise opertsiooni juhi oberst Kalm`i operatiivpäevakäsuga nr.4, 30.01.19., kus viimane selgesõnaliselt kuulutab: " ... Pealetungi algus järgneb minult ...",
      3) oberst Kalmi käskjala toodud käsuga (kell 10.45) alustada Valgasuunalist liikumist Paju mõisa ründamisega.
Viimased kaks korraldust olid antud ainuisikuliselt täitmiseks leitnant Kuperjanovile, kes korraldused vastuvaidlematult ka täitis.

3.  Sama, mis eelmises raamatus( lk. 116)Paju lahingu alguse kohta:
"...Kella üheksa paigu oli märgata ka punaste ahelike liikumist partisaanide tiibadele peale. Nüüd oli Kuperjanovi otsus lõplik, viibimata alustada pealetungi. Ka vastav vormilik käsk järgnes Kalmilt, nii Kuperjanovile kui ka major Snellmannile. Viimane juhatas suurtükituld telefoni kaudu metsaäärsest vaatepunktist Köniste (õige Kanniste - autor) talu juurest..."
   Kommentaar: Välja arvatud üksik punaste luuresalk raudteel ja nende soomusauto liikumine maanteel mitte mingit "punaste ahelike liikumist partisaanide peale" ei toimunud ning leitnant Kuperjanov ootas vastupidiselt öeldule Laane talus oberst Kalmi käskjalga alates kella 05.00-st hommikul kuni umbes 10.45.-ni, et saada korraldust pealetungiks. Lahingutegevus ise aga algas reaalselt alles umbes kell 12.40., sest saabumata olid ka soomlaste abiüksused, kes samuti Kalm`ilt hilinenud rünnakukäsku olid oodanud.

4.  Soomest appi  saabunud Põhja Poegade juhi oberst Kalmi Operatiivkäsk nr. 4, Tartu - Valga väeosadele. Sangaste. 30.01.19. kell 7.30.pl. (Kapten  A.Kuusental  aruanne 1933.a. "Paju lahing 31.01.19.)
"1) Vaenlane kavatseb ümberhaarangut Laatre suunalt. Meie ise asume pealetungile..."
   Kommentaar: Operatiivkäsu tõsine vale määras leitnant Kuperjanovi Pataljoni, kes viibis alates 30.01.19. pärastlõunast kuni 31.01.19. kella 13-ni ainukese üksusena vaenlase mõjukate jõudude haardes veelgi ohtlikumasse sitatsiooni,  sest otsusega lähetati suur osa Soome abijõududest Paju asemel ebaolulisse Laatre suunda.

5.  Võltsitud arhiividokumendi ärakiri KÄS 268 - 13 "Oberativ päevakäsk Nr. 4. Tartu - Valga väeosadele, Sangaste 31.01.19. kell 19.30m.", kus allakirjutajana seisab leitnant J.Kuperjanovi  nimi.
   Kommentaar: Nimetatud käsukiri omistatakse alusetult leitnant Kuperjanovi kirjutatuks, sest ei vasta Kuperjanovi isiklike käskude kirjutamise tavakohastele nõuetele, vormile, sisule ega eesmärkidele ning eksitab suuresti ka tema rooduohvitseride poolt hiljem seletuskirjades kajastatud Kuperjanovi kadunud operatiivpäevakäsu tegelikke seisukohti (R.Riivese seletuskirja põhjal Paju lahingust ja R.Riivese seletus A.Kuusental "Paju lahing 31.01.19."  1933.a.).

6. 12.06.1938.a. X Vabaduseristi Vendade Ühenduse Päeval Valgamaal Pajus esines kindral Laidoner monumendi nurgakivi tseremoonial kõnega, kus muuhulgas mainis:
       "Vaatamata sellele, et Paju lahingus langes rivist välja meie võitlevate vägede kohapealne üldjuht
leitnant Kuperjanov ja hulk teisi Eesti ja Soome ohvitsere, meeskond võitles edasi vapralt . . ." .
   Kommentaar: Paju mõisa vallutamine oli Valga vabastamisoperatsiooni tähtsaim etapp ning "võitlevate vägede kohapealne üldjuht" oli  vastuvaidlematult oberst Kalm, mitte leitnant Kuperjanov, kes juhatas Paju lahingus vaid oma kaht ja poolt  roodu partisane, mis moodustas "meie võitlevatest vägedest"  alla 15%.

7.   Samal, eelnimetatud üritusel tutvustas lahingus algusest lõpuni osalenud kolonelleitnant Soodla kaardi abil Valga vabastusoperatsiooni käiku. Lauri Vaska (viibis koos ohvitserist isaga teiste pealtvaatajate hulgas):
  "... Ja meelde on jäänud Soodla ülevaate kriitiline toon, et oleksime pidanud olema paremini
ettevalmistatud vältimaks suuri inimkaotusi, et oleksime vajanud neid ja neid relvi jne. Mille peale astus välja Laidoner, kes seisis sealsamas, omapoolse kriitikaga, aga referendi vastu, võib-olla juba ettekande ajal vahele segades: meil ju ei olnud, meil ju ei olnud... ei seda ega teist vajalikku, et olukord oli selline, nagu ta oli..." (L.Vaska Mälestused. Vabadusristi Vendade Ühenduse päevad. Tuna 2002/1)
   Kommentaar:  Alusetult solvatud kol.ltn. Soodla ettekande seisukoht pidi suuresti erinema kindrali omast, sest vastasel korral ei oleks viimane asunud sajakonna nii Eesti kui Soome külalise ees piinlikku vahejuhtumit tekitama ega ettekandjat segama.

8.     A.Hinnom "Suur heitlus. Mälestusi rahvusväeosade ajast ja Vabadussõjast" Esmatrükk Eesti Kirjanike Kooperatiiv 1955.a., kordustrükk "Eesti Päevalehe AS 2010.a. lk. 95:
"Kalmi poolt koostatud lahinguplaan polnud halb, kuid Kuperjanov soovis selle muutmist ja taotles, et siiski tema pataljon otse mööda maanteed liiguks Valga peale, et linna vallutamise au pärida..."
    a)  Kommentaar: ajaloolane U.Salo oberst Kalmi poolt koostatud Valga vabastamise plaani "headuse" kohta:
1)"...Adolf Kuusental (1898-1935). Tema 1933. a valminud uurimus "Paju lahing 31.01.19" on säilinud käsikirjana Vabadussõja Ajaloo Komitee arhiivifondis Eesti Riigiarhiivis. Kuusental andis esmakordselt nii Kuperjanovi partisanide kui ka Põhja Poegade arhiivimaterjalidele tuginedes põhjaliku tõepärase ülevaate lahingust ja selle eelloost. Kuna selles kritiseeriti ooberst Kalmi lahingu juhtimist ei saadud seda publitseerida. Kahjuks kpt Kuusental suri peagi.
2)"1939. a valmis leitnant Ernst Õunapuu (1909-1942) Sõjakooli lõputöö "Meie vägede operatiivne ja taktikaline juhtimine vastupealetungi  kestel Lõunarindel 1919. a jaanuaris ja veebruaris". Selles on pikemalt ja kriitiliselt käsitletud ka Paju lahingut ja selle eellugu. Õunapuu lõputöö, mis Kuusentali uurimuse kõrval on kõige usaldusväärsem, on säilinud käsikirjana Riigiarhiivis."
    b) Kommentaar: Lahinguplaani valmimise hetkeks olid Kuperjanovi partisanid Paju mõisa vabastanud ja püsisid hoone sees, mistõttu tee Valga vabastamiseks oli praktiliselt avatud, kuid mida Kalm ära ei kasutanud.

Veel A.Hinnom:
"...Ka kapten Irve soovitust pealetungi edasilükkamiseks kuni raudteesilla valmimiseni ei pannud Kuperjanov tähele..."
     Kommentaar: Valet oli tarvis levitada, kuna 30.01.19. taganesid soomusrongid teadmata põhjustel Paju mõisa alt tagasi Sangaste  vaksalisse, mille tagajärjena hävitasid punased kõik sillad teel.

Veel A.Hinnom, lk.96:
"...Paar tundi peale mõisa vallutamist valmis raudteesild ja soomusrongid olid teel Valga peale..."
    Kommentaar: otsene väärinformatsioon 31.01.19. kohta. Rongid pääsesid tegelikult Valka alles 01.02.19. ehk ligi ööpäev pärast mõisa vallutamist.

9.     Meenutusjuttu Paul Vihalemiga. K.Metsaots "Edasi" 21.02.19 ??:
"...Tema  (J.Kuperjanovi) sõdimised Puurmanist kuni Valga lähistele kestsid ainult kuu aega, kuid kõikjale jäid maha terroriohvrite hauad. Ainuüksi Tartus ja Tartumaal hävitati üle 300 inimese..."
"...Paju mõisa pidid uuesti vallutama Soome üksused, aga auahne "Tartu partisanide pataljoni" komandör üritas ise selles operatsioonis silma paista. Väeosa kandis suuri kaotusi ja mõisa tagasivõtmine nurjus..."
    Kommentaar: Nimetatud laused ajalehe artiklist kujundasid ENSV elanike üldist arusaama J.Kuperjanovist nõnda edukalt, et veel täna 2010.a.  on kuulda rahva hulgas kangelase kohta väljendit: "karistaja!" J.Kuperjanovi sõdimised (ka põrandaalune) okupatsiooni tingimustes alates 24.02.18.-31.01.19.(Saksa Keisririigi ja Nõukogude Vene) kestsid 11 kuud ning Eesti Wabariigile sõjakuulutajaid (Nõuk.Vene) ei saa kuidagi nimetada terroriohvriteks. Paju mõisa ei vallutanud Soome üksused, vaid Kuperjanovi partisanid koos appi tulnud soome võitlejatega, mis tähendab, et mõisa tagasivõtmine ei saanud ka nurjuda, nagu rumala lause lõpp väidab.

9.   Vabadussõja kaardil eirati leitnant Kuperjanovi ametlikult kinnitatud väeosa tegemisi Puurmani vallas, millega lülitati valla alad (220 km2) kaardil jämeda õigusrikkumisega punase Venemaa koosseisu.
Kommentaar: Nimetatud kaardi kinkis Eesti Vabariigi Valitsus veel 2008.a.  koolidele, mis sisuliselt vaatleb teoga leitnant Kuperjanovi osalust Vabadussõja alguses olematuna või suurel määral tühisena. Kahju, et meie väikese isamaa ajalugu kajastub valede õigustamises! 

                 

3.Artikleid Eesti lehtedes:
                    M.Laar ajalehes "Sirp"20. veebruar 2009.a.  - "Julius Kuperjanov - Eesti iseseisvuse märter?"
                    J.Piirsalu  "Eesti Päevaleht" 31.01.2009.a.   - "Saun mäletab Kuperjanovi sündi Pihkva kolkas"

                   Vikerraadiosaated 2009.a.                               - http://vikerraadio.err.ee/saade/index.php?id=453
                      "Eesti lugu"                                                      - http://vikerraadio.err.ee/saade/index.php?id=229
                           Veel                                                             -http://teadus.err.ee/arhiiv?cat=1&id=69&pg=10